Jalutuskäik Marju Kõivupuuga: millised on meie surnuaiad

Folklorist Marju Kõivupuu näitas Postimehele siselinna kalmistul tähelepanuväärseid ja tänapäeva eestlastele iseloomulikke hauaplatse. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kalmistud, need surnute saared elavate maastikul, on alati rohkem või vähem lahkunu kodu, kodumaa, usutunnistuse, rahvuse ja riigikorragi nägu, selgitab folklorist Marju Kõivupuu. Käisime temaga väikesel jalutuskäigul Tallinna siselinna kalmistul, et vaadata, millised on meie hauad.

Kalmu kujundame ja hooldamine ning erinevatel tähtpäevadel kalmistul käimine on ka teraapiline tegevus, see aitab lähedastel leina ja kaotusega rohkem või vähem paremini toime tulla. Kui kalmistutel jalutada, siis hauaplatsid ja nende ümbrus kõnetavad meid oma vaikival moel üsna mitmetähenduslikult, kui osata märgata, vaadata ja tähele panna.

Õnneks ei ole meil kalmistukultuuris rangeid reegleid, kuidas korrastatud hauaplats peab välja nägema ja see annab lahkunu  lähedastele suhteliselt vabad käed kujundada hauplats oma parema äranägemise kohaselt või nii, nagu lahkunu oleks seda soovinud.

Paljudele hauplatsidel või selle naabruses  võib silmata tallele pandud hauatarvikud: rehasid, veetoomisanumaid, labidat, mida haua korrastamiseks vaja.

Siselinna ja Kaitseväe kalmistu. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Naaber võib neid laenata, aga tööriistad tuleb oma kohale täpselt tagasi panna ja kirjutamata seadus ütleb sedagi, et siis oleks ilus ka seda hauplatsi natuke üle käia – vajadusel riisuda lehed või  kasta lilled. Vähemalt Lõuna-Eestis on see kohe kindlasti niimoodi.

Siselinna ja Kaitseväe kalmistu. Kõivupuu räägib, et välismaalasi hämmastab Eesti surnuaedade puhul kaks asja: need on nagu metsad ja haudadel ootavad külalisi pingid. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Inimesed elavad tänapäeval mööda maad ja ilma laiali ja sageli jäävad lähedaste hauaplatsid kas Eesti teise nurka või on Eestist saanud kauge esivanemate maa, kuhu satutakse järjest harvem. Hoolitsetud hauaplats aga näitab sugupõlvede sidusust ja austust lahkunud lähedaste vastu.

Kunstlillede ja kiviplaatidega kaunistatud haud Siselinna kalmistul. Selline haud püsib korras ka siis, kui selle juurde sageli ei jõua. Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tänapäeval on poodidest ja leinakeskustest palju saada igasugust kitšilikku tehiskraami: kunstlilled, plaadid ja rohelised muruimitatsiooniga kattematerjalid, millega püütakse kalm ja hauplats katta, et see näiks kauem hooldatum.

Kunstmuruga kaetud haud. Foto: Foto: Marju Kõivupuu/Erakogu

Keskkonnasäästlikum oleks siiski valida vähenõudlikud püsikud ja kasutada kalmistul looduslikke materjale. Sest öeldud on:  mullast me oleme võetud ja mullaks me peame saama...

Samblaga kaetud haud Tallinna siselinna kalmistul. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ingli- ja linnukujukesed sugenesid meie kalmistutele taasisesisvunud Eestis, kui ka meie kalmistukultuuri hakkasid mõjutama rahvusvahelised trendid ja saime hakata rääkima niivõrd-kuivõrd ka matuseärist.

Linnu- ja inglikujukesed Siselinna kalmistul. Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kauplused pakuvad üha enam eriilmelist ka kalmukaunistuseks. Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Linnukujukesed sümboliseerivad lahkunute hingi nii nagu seda populaarkultuuris ka kõikvõimalikud inglikujukesed...  Kunstnikelt-kujuritelt tellitud hauaskulptuure, mis olid nõukogude ajal veel väga populaarsed ja prestiižsed, neid lisandub kalmudele aina harvem.

Väiksed linnukujud haual. Foto: Foto: Marju Kõivupuu/Erakogu

Südamega kaunistatud hauaplats. Foto: Foto: Marju Kõivupuu/Erakogu

Igihaljad oksad on surnuaias jätkuvalt omal kohal. Need kaunistavad kaua, ent sümboliseerivad ka igavest elu. Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Paljudele hauakividele on raiutud lahkunute protreefotod. Siin aimub vene nõukogude kultuuri mõju ning Eestis hoogustus see komme orienteeruvalt 1970ndatest.

Kaitseväe kalmistu vene osa. Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Siselinna kalmistu Tallinnas. Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Nõukogude ajal ju ikoone polnud lubatud ristidele ega hauakividele paigutada, selle koha hõivasid portreed. Kui tänapäeval Venemaal surnuaedadel käia, siis on näha, et ikoonid on hauakividele ja ristidele nö tagasi tulnud, aga portreed pole ka kuhugi kadunud.

Hauaplats Tallinna Kaitseväe kalmistul. Sellel kalmul kasvava põõsa külge on seotud hulk Georgi linte. Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kindlasti kõnelevad hauaplatsid inimeste kuuluvusest kuhugi või kellegi hulka, maailmavaatest ja usulistest eelistustest. Sestap silmame kalmistutel ka poliitilise värvinguga sümboleid, eriti kui tegemist on sõjaväelaste matuseplatsidega

Eesti metsailmelised surnuaiad on heaks varjupaigaks pisiloomadele. Siselinna kalmistul silmasime oravaid. Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees