Kristen Michal

FOTO: Andrus Peegel

Presidendivalimised ebaõnnestusid Reformierakonna jaoks täielikult ja nüüd visati nad valitsusest ka välja. Kümned inimesed jäid tööta ja toiduahel katkes. Kõigele lisaks veel Taavi Rõivase oskamatus kindlameelselt kaotada – valijad ei armasta solvunud kaotajaid. Nüüd siis põrnitsevad oravad teineteist pahurate nägudega ja mõtisklevad, kelle vastu Rõivas vahetada. Pole kahtlust, et vahetus tuleb, iseasi, kui viisakalt või ebaviisakalt.

Enam ei saa raamides mõelda ja jutt peenhäälestusest liigitub jämekoomika valda. Suurima tõenäosusega on erakonna uus esimees Kristen Michal. Hanno Pevkur tuleb ka kõne alla, aga erakonnas räägitakse, et tema on hoolimata üsna plekitust minevikust liiga pehme, liiga Rõivase-sarnane. Opositsioonis läheb vaja pigem Michalit.

Seda, et Michal on Eesti poliitika tugevamaid mänedžere, kõnelevad nii staažikad poliitajakirjanikud, poliitikud teisest erakonnast kui mõistagi inimesed Reformierakonna seest. Tal on ka miinuseid: esiteks muidugi 2012. aasta Silvergate’i skandaal, kilekottides erakonda raha tassimise lugu, mille keskmes Michal oli ning mis läks talle maksma justiitsministri ja tulevase peaministri koha.

Sarnaselt Rõivasega on Michali puhul tegu ka pesuehtsa poliitbroileriga, inimesega, kes kasvas üles plankudele valimisplakateid kleepides. Noorteorganisatsioon, peasekretär, riigikogu, valitsus. Sellistel kipub ikka ja jälle midagi tõeliseks juhiks sobimisest puudu jääma.

Üks Michalit tundnu lausub, et ehk on mehel jäänud vajaka ka selgekujulisest ideoloogiast, mis eristaks teda teistest poliitbroileritest. Administraatorina on ta muidugi parimaist parimaid, aga poliitmänedžeride pluss ja üksiti miinus kipub olema see, et neile meeldib juhtida protsesse ja nokitseda detailide kallal. See tähendab paraku ka suurte riskide vältimist ja ümarust, mis maksis Reformierakonnale äsja esimese viiuli koha.

Michal pole kippunud ka erakonna sisetülides ülaliia häälekalt pooli valima, ehkki vaikimisi on ta pigem Reformierakonna raudvara Siim Kallase ja Jürgen Ligi tiiva, mitte Rosimannuste toetaja. Oskus liigseid konflikte vältida annab teisalt eeliseid oravapartei esimeheks saamisel.

Eeldused ja kogemused selleks on olemas. Üks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nüüd juba endine ametnik ütleb otse välja, et kõigist tema ministritest oli Michal kõige asjalikum. Isegi kui mehel endal ei ole ideid, siis on ta vastuvõtlik teiste omadele ja võtab aega ka neisse süvenemiseks. «Isegi kui Juhan Parts ja Urve Palo said aru, et see on hea idee, siis ei viitsinud nad süveneda, aga Michal istus maha ja kulutas poolteist tundi, et mõista, millest jutt käib.» Kui idee oli hea, poliitiliselt talutav ja vähegi teostatav, asus Michal seda ministrina isukalt ellu viima. Kui aga nägi, et poliitiline risk on liiga suur, siis loobus.

Reformierakond on viibinud liiga pikalt lihvitud, klanitud ning poliitkorrektses maailmas, uuesti valitsusse jõudmiseks tuleb käärida käised üles, tulla maa peale tagasi ja võtta ka poliitilisi riske. See ei ole enam erakond, mis jagab ja valitseb.

Samas, võib-olla annabki üleliigsest manuliste ballastist vabanemine piisava priiuse, et luua lõpuks oma nime vääriv Reformierakond. Ja ehk on Michal juba leidnud selle maagilise miski, mis tal varem tõeliseks liidriks saamisest puudu jäi.