Evelyn Kaldoja

FOTO: ANDRES HAABU/PM

Ma tean, millele viitavad evangeeliumisõnad (Lk 11:33): «Keegi, kes on süüdanud lambi, ei pane seda peitu ega vaka alla, vaid lambijalale, et sisseastujad näeksid valgust.» Sellele, et usklik ei peaks olema «kapis», vaid hoolitsema, et ka teised heast sõnumist kuuleksid.

Mulle tundub sündsana tõlgendus, et ma ei varja oma usutunnistust ja olen valmis seletama, kui keegi küsib, ei lähe aga mittehuvituvat kaaskodanikku pöörama ega kirikusse lohistama. Vastu ootan, et ka teistsuguste vaadetega inimesed, nende seas ateistid, mind oma seisukohtadega intensiivselt ei tülitaks.

Samas ei pahanda mind kaaskodanike hea maitse piiri säilitavad katsed oma usku tutvustada. On mingi huvitav seaduspära, et krišnaiite kohtan tavaliselt teel kirikusse või sealt tagasi. Jehoova tunnistajaid tänaval aga siis, kui õhtuti väljas käin. Viimatisel aastavahetusel tundus suisa, et sarnaselt täiendatud jõududega pidutsejaid turvanud politseiga olid ka nemad südaöötunniks tavalisest enam kuulutuspatrulle välja saatnud.

Igatahes ei häiri mind kummagi usuliikumise tegevus. Esiteks tänu teadmisele, et nad tahavad ju jagada vaid seda, mida ise parimaks peavad. Teiseks ka seetõttu, et nad ei muutu tülikaks – nemad tutvustavad viisakalt oma teemat, mina ütlen tänan, olen oma valiku juba teinud, ning nemad liiguvad edasi.

Kui ma vaatan seda, kuidas luteri kirik käitub president Kersti Kaljulaidi suhtes, siis tundub, nagu nad ei mõistaks sõnu «Tänan, olen oma valiku juba teinud». Või, nagu märkis üks tabav kommentaar Facebookis, asi näeb juba välja nagu 1990ndate stiilis katuse pakkumine.

Mind häiris juba kära selle ümber, et miks president otsustas oma ametissevannutamist mitte tähistada jumalateenistusega. Samavõrra, nagu tunnen sümpaatiat mitme ühiskonnategelase suhtes, kes suurema trummilöömiseta on siirad kirikuinimesed, austan ka presidendi otsust mitte käituda variserina. Tahate talle ja riigile õnnistust paluda?

Väga hea, loodan, et seda teevad kõik Eesti kirikud ja kogudused kogu aeg, see on täitsa võimalik ka riigipea ja valitsuse füüsilise kohaloluta. Isegi kui ta ainult siseministeeriumile teada olevad usuorganisatsioonid ette võtaks, kuluks kõigi huviliste riituste väisamisele üsna tubli tükk aega.

Eile meediaruumi jõudnud sõnumitest jäi mulje, et luteri kirik ei saanud aru, et presidendi «ei» tähendas «ei-d». Et nad surusid ta nurka kohtumiskutsega ja lisaks üritasid ka oma jõuluteenistusele vedada. Selle asemel et viisakat keeldumist aktsepteerida, panid nad riigipea seisu, kus oli valida skandaali ja kohtumise vahel.

Meil ei ole riigikirikut. Luteri kirik pole enam isegi mitte suurim Eesti kirik. Sestap peaksid nad ka mõistma, et presidendi institutsioon pole nende usuvalguse lambijalg ega pea ka ülejäänud rahvas kinni maksma muinsusväärtuseta pühakodade päästmist.