Viin.

FOTO: SCANPIX

Meil on alkoholismist ja alkohoolikutest väga sageli kujunenud välja teatavad kivinenud mõttešabloonid. Paljudele seonduvad need sõnad inimestega, kes ei tööta, vaid vedelevad päevade kaupa purjus ja haisvana kuskil pargipingil või poe ees. Ehk nendega, kes on meditsiiniterminite järgi jõudnud juba alkoholismi kolmanda staadiumini ja täieliku degradeerumiseni.

Tegelikult on teoreetiline oht alkohoolikuks saada igaühel, kes tarvitab regulaarselt alkoholi, kuid igaühest ei pruugi alkohoolikut saada, kuna selle kroonilise haiguse areng sõltub organismi nüanssidest ning seepärast on kõik individuaalne. Tänases Postimehes on juttu noore teadlase Tartu Ülikoolis hiljuti kaitstud doktoritööst, milles on keskendutud eelkõige geneetilistele teguritele, kuid pole kõrvale jäetud keskkonnalisi mõjureid, mis viivad alkoholismi kujunemiseni. Viimastest on üks olulisemaid stress, kuna meie alkoholitarbimise kultuuris on joomise mõte vabaneda sisemistest pingetest ja meid vaevavatest kompleksidest.

Eestis ongi suurem probleem alkoholitarvitamise kultuuris, õigemini selle puudumises. Meil ja meiega sarnastes riikides tarvitatakse alkoholi suuremates kogustes eesmärgiga saavutada joobeseisund, et vabaneda sisemisest vanemlikust kontrollist ja lasta nõnda vabaks käed meie sees elaval lapsel. Esimene, mis alkoholi tarvitades lõdveneb, on enesekriitika ehk terve mõistuse hääl, mis meie sees ütleb, mida tohib ja mida ei tohi. See tähendab omakorda, et alkoholi tarvitades muutume suurteks lasteks, kes ei hoia enam oma emotsioone vaos, kes võivad padrata ja tutvuda ükskõik kellega.

Ka kõige korralikumad inimesed võivad purjus peaga teinegi kord minna väljakannatamatuks, oma lollustega teistele ligi tikkuda, istuda õhtu lõpetuseks autorooli ja tallata gaasipedaali põhja või mida tahes suurele lapsele sellises olukorras pähe lööks. Rooma filosoofist riigimees Seneca kirjutas kunagi, et purjus inimene teeb seda, mida kaine häbeneb. Et mitte häbisse jääda, on targem alkoholist kaugemale hoida või selle joogiga vastutustundlikult ümber käia. See on probleemile parim lahendus.

Mis on meie alkoholikultuuriga valesti, on see, et küllaltki suurele osale ühiskonnast seondub puhkus alkoholiga, ehkki pühad ning vaba aeg võiksid ideaalis mööduda, tehes seda, millega inimesed argipäeval töö tõttu tegeleda ei saa. Näiteks osutada rohkem tähelepanu oma pereliikmetele või minna hommikul näiteks lihtsalt jalgrattaga sõitma.

Kahtlemata on alkoholism Eesti ühiskonnas probleem, millele pööratakse ebaproportsionaalselt vähe tähelepanu, kuid arvesse võttes rahva ja riigi tulevikku, tuleb selle probleemiga tegeleda.