Ivar Kohv: kogu tõde kütuse hinnarallist

Ivar Kohv Foto: Neste Eesti AS

Suuremate kütusemüüjate võidujooks turuliidri positsiooni pärast on viimase aasta jooksul veelgi tuure kogunud. Üheks tõukeks oli kindlasti Lukoili pildilt kadumine ja selle tulemusel tekkinud uus olukord, mis seni kehtinud jõujooned segi paiskas, kirjutab Neste Eesti peadirektor Ivar Kohv.

Käesoleval aastal leidis uue omaniku ka suur osa Premium 7 tanklaketist. Konsolideerumise tulemusena on Eestis täna neli kütusefirmat, kelle vahel jaguneb pisut enam kui 90 protsenti turust. Laias laastus pool kogu Eesti müügimahust tangitakse teenindusjaamades, teine pool automaattanklates. Teravnenud konkurents ja turuosaliste muutunud arusaamad hinnakujundusest on viinud olukorrani, kus hinnad kõiguvad seitsmel päeval nädalas, 24 tundi ööpäevas ning reageerimiskiirust konkurentide hinnamuudatusele mõõdetakse minutitega. Tarbija aga on kohati suures segaduses, sest hinnaerinevused eri piirkondade tanklate vahel küündivad 7-8 sendini. See on tänane uus reaalsus.

Miks siis hindu kõigutatakse?

Peamiselt sellepärast, et üritatakse muuta väljakujunenud turu toimimise loogikat ja tavasid. Turuosaliste meedia vahendusel välja käidud argumendid on erinevad ja mõistagi on pooltel asjast oma nägemus. Teenindusjaamade kõneisikud väidavad, et piir automaat- ja teenindusjaama vahel on hägustunud ning pakutavad allahindlused, olenemata kontseptsioonist, võrdsed. Seetõttu peaksid ka jaehinnad olema samad. Teisalt, tarbija ootus soodsamale kütusehinnale automaatjaamas on sama elementaarne kui mugavuspood tänapäevases teenindusjaamas. Kogu asja mõte ju selles seisnebki, et  automaattanklas on piiratud arv lisateenuseid ja madalam kulubaas, seega pakutakse ka soodsamat jaehinda. Teisisõnu, tarbija, kes lepib väiksema valikuga, saab ka parema hinna. Nii on see Eestis olnud juba 20 aastat ja on jätkuvalt ka teistes riikides. Tankides meie lähinaabrite automaatjaamades, võidab klient Lätis ja Leedus keskmiselt 1,7 senti ning Soomes kuni 2-3 senti liitrilt.

Tõsi, viimasel ajal kohtab Eestis vähem harjumuspäraseid olukordi, kus automaattanklad on teenindusjaamadest soodsamad. Kui hinnad on samad, siis põhjusel, et hinnamuudatustele reageeritakse väga kiiresti ja pärast mitut järjekordset katset hoida hinnaerinevust, ei ole enam mänguruumi ehk «istutakse põhjas», ostuhinna lähedal. Võitlus aga jätkub ja veel on vara kokkuvõtteid teha.

Mis saab edasi?

Selge on see, et kujunenud olukord ei ole ühegi turuosalise jaoks mugav ega jätkusuutlik. Unistada ja plaani pidada ju võib, aga äri- ja turuloogika vastu ei saa, vähemalt pikas vaates mitte. On päris kindel, et hinnad jäävadki sellises ulatuses ja sagedusega kõikuma seni, kuni on taastunud varasem olukord - kahe konkureeriva jaamatüübi püsiv hinnaerinevus ja piire kompavate turuosaliste reaalsustaju. Hea uudis on see, et võidab tarbija, nautides veel mõnda aega oluliselt soodsamaid kütusehindu. Ka konkurentsiamet võib rahul olla, sest konkurentsiolukord Eesti kütuseturul on jätkuvalt kõige paremas korras. Kütusemüüjad aga peavad kõvasti rihma pingutama, sest ees ootavad marginaalivaesed aga huvitavad ajad.