Käesoleval aastal leidis uue omaniku ka suur osa Premium 7 tanklaketist. Konsolideerumise tulemusena on Eestis täna neli kütusefirmat, kelle vahel jaguneb pisut enam kui 90 protsenti turust. Laias laastus pool kogu Eesti müügimahust tangitakse teenindusjaamades, teine pool automaattanklates. Teravnenud konkurents ja turuosaliste muutunud arusaamad hinnakujundusest on viinud olukorrani, kus hinnad kõiguvad seitsmel päeval nädalas, 24 tundi ööpäevas ning reageerimiskiirust konkurentide hinnamuudatusele mõõdetakse minutitega. Tarbija aga on kohati suures segaduses, sest hinnaerinevused eri piirkondade tanklate vahel küündivad 7-8 sendini. See on tänane uus reaalsus.
Miks siis hindu kõigutatakse?
Peamiselt sellepärast, et üritatakse muuta väljakujunenud turu toimimise loogikat ja tavasid. Turuosaliste meedia vahendusel välja käidud argumendid on erinevad ja mõistagi on pooltel asjast oma nägemus. Teenindusjaamade kõneisikud väidavad, et piir automaat- ja teenindusjaama vahel on hägustunud ning pakutavad allahindlused, olenemata kontseptsioonist, võrdsed. Seetõttu peaksid ka jaehinnad olema samad. Teisalt, tarbija ootus soodsamale kütusehinnale automaatjaamas on sama elementaarne kui mugavuspood tänapäevases teenindusjaamas. Kogu asja mõte ju selles seisnebki, et automaattanklas on piiratud arv lisateenuseid ja madalam kulubaas, seega pakutakse ka soodsamat jaehinda. Teisisõnu, tarbija, kes lepib väiksema valikuga, saab ka parema hinna. Nii on see Eestis olnud juba 20 aastat ja on jätkuvalt ka teistes riikides. Tankides meie lähinaabrite automaatjaamades, võidab klient Lätis ja Leedus keskmiselt 1,7 senti ning Soomes kuni 2-3 senti liitrilt.