Jarmo Mäkelä: võrgusõja algkursus

Jarmo Mäkelä Foto: Pm

Professor lahendas keerulise teadusliku probleemi. Ta kirjutas sel teemal artikli ja avaldas selle internetis. Seejärel läks ta nädalaks puhkusele.

Sama teaduslikku probleemi oli püüdnud lahendada üks ta kolleeg, ent teda ei saatnud edu. Kadedusest tõugatuna kirjutas ta interneti jututoas pseudonüümi all, et ta edukam kolleeg jagab naisüliõpilastele hindeid selle järgi, kas need on nõus professoriga voodisse minema.

Kui mitte keegi sellele märkusele tähelepanu ei pööranud, esines kade kolleeg sama jutuga internetis, väites seekord, et ta on naisorganisatsiooni esindaja, ning nõudes sekkumist. Kui ikkagi midagi ei juhtunud, kirjutas ta juba õppeasutuse anonüümse esindajana, väites, et kõik teavad eduka professori pahedest, aga midagi ei juhtu, sest rektor kaitseb teda.

Selle kirjakese avastas «uuriv ajakirjanik», kes otsis üles varasemad teemakohased märkused ja «paljastas» eduka professori tumeda poole. Asjasse sekkusid head soovivad poliitikud ning kui edukas professor puhkuselt tagasi tuli, nõudis rektor, et ta kirjutaks kohe lahkumisavalduse.

Selline kujuteldav näide anonüümsete internetikirjutiste mõjust sündis rahvusvahelisel konverentsil, kus arutleti internetiajastu vaimse riigikaitse probleemide üle.

Anonüümsuse ohud

Mõte oli, et kui üks halbade kavatsustega isik suudab tekitada nii palju segadust, siis mida veel võib saavutada riikide salateenistuste poolt hoolsalt ette valmistatud kampaaniaga mõne isiku, asutuse või koguni terve riigi mustamiseks.

Mitmetes sõnavabadust austavates riikides lubab erameedia lugejatel piiranguteta ja anonüümselt internetis kommentaare avaldada. Eriti peab see paika selliste riikide kohta, kus sõnavabadust on tugevdatud nii palju, et kedagi ei saa võtta kriminaalvastutusele kirjalikus vormis esitatud arvamuse eest.

Lugejate õigust anonüümselt kommenteerida põhjendatakse sellega, et see lisab meedia ja lugejate interaktiivsust. Samas annab see tavaliselegi inimesele võimaluse oma hääl kuuldavaks teha. Peale selle kanaliseeritakse anonüümsetesse kommentaaridesse psühholoogilist koormat, mis muidu vallanduks perevägivalla või koera peksmisena.

Koondunud omand

Neis oludes areneb ajakirjanduskultuur kergesti ebaterves suunas. Poliitikat ja majandust puudutavate sensatsioonide jahtimine ning kasumi püüdmine hakkab valitsema kogu tegevust. Selle tagajärjel kaotavad inimesed usalduse nii poliitikute kui ka poliitilise süsteemi vastu. Vaenuliku välisriigi püüded teeb see kõik palju lihtsamaks.

Üks probleem selle juures on erameedia omandi kontsentreerumine ühtedesse, tihtipeale välismaistesse kätesse. Suurbritannias on nii riigi hinnatuim kui ka suurima trükiarvuga ajaleht ning ka valdav osa elektroonilisest meediast ühe välismaise isiku kontrolli all. Eestis kuulub suur osa erameediast norralaste kontsernile. Lätis ei teatagi, kes õigupoolest on meedia omanikud – avalikkusele on esitatud nimesid, mille mõte on varjata tegelikke omanikke.

Demokraatlikus ühiskonnas tugineb vaimne enesekaitse usaldusväärsele infoedastusele. Eriti vabale meediale ja ajakirjandusele on usaldusväärsus sama tähtis kui kapital äritegevusele – võib-olla veelgi tähtsam.

Salajasi poliitilisi operatsioone meedia vastu pole eriti nähtud, ent kui need ette võetakse, siis keskenduvad need just sellele, et hävitada rahva usaldus meedia vastu. Rünnatavale meediale söödetaks valeinfot ja selle tegevuse siht on hävitada meedia usutavus. Meediaorganisatsioonidesse sokutataks agente, kes raporteeriksid seal töötavatest inimestest ning töökorraldusest, nende nõrkustest ja tugevatest külgedest.
Kriisiolukorras püütaks seisata kogu meedia tegevust – külma sõja ajal segati raadiokanaleid, nüüd toimuks see rünnakuga, mis seiskaks meedia edastamisvõimalused.

Artikkel ilmus 21. veebruaril Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus. Postimees avaldab selle autori ja väljaande loal.