21. novembril mälestati Kiievis kolm aastat tagasi puhkenud kokkupõrgetes ja järgnenud sõjas hukkunuid.

FOTO: SCANPIX

Hoolimata aeglusest ja tagasilöökidest liigub jätkuvalt sõjas oleva Ukraina ühiskond siiski avatuma ja parema ühiskonna poole, kirjutab MTÜ Vaba Ukraina liige Andrus Rumm.

Teine

Pärast Minski vaherahu 2014. aasta 5. septembril sai ukrainlastele selgeks, et edasi enam ei liiguta. Armee kaevus ning jäi kaitsma oma positsioone. 2015. aastal toimunud rasked lahingud Donetski lennujaama ja Debaltsevo pärast olid teatud mõttes vaid vastuhakk sellele pettumusele, mida tõi endaga 2014. aasta lõpp.

Taas tundus rindel võitlevatele meestele, et riik ei toeta neid ning ülemad langetavad otsuseid, mis on kasulikud pigem vaenlastele kui omadele. Selleks arvamuseks andis küllaga põhjust ka mainitud Debaltsevo lahing, kus armee ei rakendanud tema käsutuses olevaid soomusjõude oma vägede päästmiseks, vaid hoidis neid tegevusetult reservis.

Ukraina sõdur Marinka külas Donetski lähistel. Foto: Scanpix

FOTO: Max Black/AP

Vaherahulepinguid sõlmiti ja murti samal päeval – vahetult pärast 2015. aasta 15. veebruaril sõlmitud Minsk II vaherahulepingut toimus niinimetatud separatistide rünnak. Ukrainlastes süvenes tunne, et Moskva alatusel ja julmusel ei ole piire. Lisaks lahingutele Donbassis algatas Kreml ka laiaulatusliku propagandakampaania, mille peamisteks postulaatideks olid väited, et Ukraina rahvas on alaväärtuslik ja rumal, nende riik on tegelikult ajalooline viga, ukrainlased on Ameerika Ühendriikide lakeid ning nende poliitikud on valdavas enamuses «vähemalt» CIA palgal. Venemaad kujutati seevastu kui viimast tõe ja õiguse kantsi, kelle kõigi tegude eesmärgiks on üksnes rahu ja inimkonna õnn.

Tundus, et midagi ei muutu. Väed võitlesid, iga päev hukkusid inimesed ning Kiievis tegeleti samal ajal poliitilise vägikaikaveoga. Sõda neelas – ja neelab – tohutult ressursse. 160 000 mehe relvil hoidmine kurnab riigi majandust. Konflikt peletab eemale investoreid ning aeglustab oluliste reformide elluviimist.

Kolmas

Olin 2016. aasta kevadel taas Ukrainas ning külastan rinde kõige kaugemaid kontrollposte ja positsioone, et mõista, kas esmaabivarustuses ja väljaõppes on toimunud 2014. aastaga võrreldes arenguid või paranemist. Nähtu on üllatav. Tegemist näib olevat hoopis teistsuguse armeega, kui see, kes 2014. aasta lõpul külmunud maasse kaevus. Meeste moraal oli endiselt kõrge ja võitluslik, ent nende varustus ühtlasem ja märgatavalt parem. Kõigil on individuaalsed esmaabitaskud ja nad oskavad neid kasutada. Harjutatakse esmaabi andmist ja haavatute evakueerimist.

MTÜ Vaba Ukraina eestvedamisel Tartusse õppima tulnud Ukraina sõjaväemeedikud. Fotol näitab KVÜÕA sõja- ja katastroofimeditsiinikeskuse instruktor nooremveebel Riho Runnel, kuidas käib luunõela paigaldamine. Foto: Margus Ansu/PM/Scanpix

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Heinamaad on mineeritud ja keegi ei käi asjatult väljaspool positsioone või tee kõrval uitamas. Kestab järjekordne mittetoimiv vaherahu ja vaid ajuti on kosta kaugusest suurtükimürinat. Just vaherahu tõttu kasutavad sõdurid ka relvasummuteid, sest «on vaherahu ja kõvasti lasta ei tohi!».  

Väeosa, kus ööbisin, teeks au igale Euroopa üksusele. Sõdurid on distsiplineeritud ja tegutsevad rahuliku enesekindlusega. Vaenlast ei kardeta ega vihata, kuid selge on ka see, et midagi pole andestatud. Üldine seisukoht on, et võideldakse võiduni, võtku see kasvõi sada aastat.

Sõda Ukrainas jätkub. Praktiliselt iga päev toob kaasa uusi langenuid. Aastal 2016 on Ida-Ukrainas hukkunud üle 200 ning haavata saanud üle tuhande inimese. Kogu sõja jooksul Venemaaga on surnud üle 2500 Ukraina sõjaväelase ning teadmata kadunutena on tänaseni kirjas veel mõnisada meest. ÜRO andmeil on hukkunuid kokku ligi 9500.

Relvanäitus Kiievis. Foto: Scanpix

FOTO: Efrem Lukatsky/AP

Samas on nn vaherahu andnud ukrainlastele aega enda sõjaväge korrastada ja varustada. Janukovõtši-aegne paljaks röövitud ja alarahastatud armee on tõusnud jalgadele. Ukraina sõjatööstus on hakanud tööle täisvõimsusel. Erinevalt konflikti algusest, kui ukrainlastel polnud ühtegi uut BTR soomusmasinat ega tanki on nüüdseks rindele jõudnud sadu uusi masinaid. Lisaks arendatakse kaudtule-relvasüsteeme (üheks näiteks on uus reaktiivmiinipilduja Uragan laskekaugusega kuni 500 km).

Paljudele veteranidele valmistab pettumust, et peaaegu kõik vabatahtlike pataljonid on presidendi käsul laiali saadetud või allutatud regulaarüksustele. Arvatakse, et president püüdis sel viisil vältida vabatahtlike valitsusvastaseid aktsioone Kiievis, kes nõudsid häälekalt reformide jätkamist ja kollaboratsionismis süüdistatud kindralite vahistamist.

Demobiliseeritud veterane on kolme aasta jooksul kogunenud tuhandeid ning nad osalevad aktiivselt ühiskondlikus elus. Ilmselt on tegemist jõuga, mida pole võimalik eirata ning nad jätavad oma jälje ka reformidele ja riigis toimuvatele poliitilistele protsessidele.

Sõja kestmise üle pahaste paremäärmuslaste protest Maidani aastapäeval. Foto: Scanpix

FOTO: SERGEI SUPINSKY/AFP

Peale kolme sõja-aastat võiks esitada küsimuse, kas Maidan oli oma hinda väärt? Kas poleks pidanud 2013. aastal koju jääma ning n-ö vaikselt edasi elama?

Üldine seisukoht on, et Maidan oli siiski vajalik. Ilma kahtlusteta. Ning kui vaadata kõiki endiseid NSVLi riike, siis praktiliselt kõik nad jäid Venemaa protektoraatideks. Need, kes püüdsid sellest staatusest vabaneda (Gruusia, Aserbadžaan, Armeenia, Tšetšeenia), said kaela sõja ja inimohvrid. Samamoodi läks ka Ukrainal: teoreetiliselt oli Ukraina küll iseseisev, ent tegelikult juhtisid Ukrainat võtmepositsioonidel olnud venemeelsed «mänedžerid». Ainsaks erandiks oli Viktor Jušenko, kes polnud paraku suuteline seisma vastu oligarhidele ja rahvasaadikutele, kes kaitsesid ja esindasid Venemaa huve.

Ukraina võidud

Kohtu liikmed kuulasid täna videosilla vahendusel Ukraina endise presidendi Viktor Janukovitši ütlusi Maidanil toimunust. Kohut peetakse protestijate tapmises kahtlustatavate märulipolitsei juhtide üle. Foto: Scanpix

FOTO: GLEB GARANICH/REUTERS

Kui vaadata tagasi kolmele möödunud aastale, siis on Ukraina saavutanud võite, millest Venemaa võib esialgu vaid unistada. Näiteks nagu sõltumatu Korruptsioonivastase Võitluse Büroo loomine ning tuludeklaratsioonide avaldamise kohustuse kehtestamine kõigile riigiametnikele (tegemist on suurepärase allikmaterjaliga Ukraina ajakirjanikele!).

Teisalt on Ukraina ühiskonnas jätkuvalt palju sellist, mida rahvas ei mõista:

  • siiani pole antud kohtu alla ainsatki Maidani veretöö korraldajat ega toimepanijat;
  • süüdistust pole esitatud ühelegi Janukovõtši-aegsele ametnikule;
  • kohtusse pole jõudnud Ilovaiski tragöödia uurimismaterjalid ning ohvitserid, kelle süül hukkusid sajad Ukraina sõdurid jätkavad teenistust kõrgetel ametikohtadel.

Arusaamatust tekitab ka see, et Korruptsioonivastase Võitluse Büroo peab kooskõlastama oma uurimistegevust Ukraina Julgeolekuteenistusega. Lisaks tundub praegune võimul olev president kõigiti takistavat nn korruptsioonikohtu loomist.

Viimaseks Ukraina jaoks äärmiselt oluliseks hetkeks oli Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poolt 12. oktoobril 2016. aastal vastu võetud resolutsioon, milles nimetatakse Venemaa tegevust Ida-Ukrainas selgesõnaliselt agressiooniks ja okupatsiooniks.

Kokkuvõttes võib öelda, et Ukraina ühiskond liigub – hoolimata aeglusest ja tagasilöökidest – siiski avatuma,  läbipaistvama ja parema ühiskonna poole.


MTÜ Vaba Ukraina saadab ravimeid ja meditsiinivarustust iseseisvuse ning territoriaalse terviklikkuse eest seisvatele Ukraina seaduslikus korras asutatud sõjaväelistele ja muudele relvastatud ühingutele, muu hulgas Ukraina armeele ja Ukraina rahvuskaardile.

MTÜ Vaba Ukraina tegevust saab toetada rahaliste annetustega Swedbanki kontole EE042200221060257931