Silver Meikar: kolm ettepanekut Reformierakonnale

Silver Meikar Foto: Raul Vinni / Postimees

Poliitik Silver Meikar (SDE) analüüsib oma endise koduerakonna, Reformierakonna käitumist pärast võimukaotust ja soovitab, kuidas edasi minna.

Võitja pole see, kes kaotajast kõrgemal, vaid see, kes suudab seista kaotusest kõrgemal, säutsus sotsiaalmeedias Urmet Kook. Minul on Reformierakonnale kolm soovitust, kuidas võimukaotusest võitjana välja tulla.

Kui paluti kirjutada Reformierakonnast, siis vastasin, nii nagu viimaste aastate jooksul on tavaks: ei. Ma ei tunne enam seda erakonda. Ma ei suhtle Reformierakonna tipp-poliitikutega. Mõned endised fraktsioonikaaslased isegi ei tereta, vaid löövad tigedalt pilgu maha ja tuhisevad riigikogu koridoris minust turtsudes mööda. Iga minu natukenegi kriitiline lause, lõik ja artikkel seatakse kohe kahtluse alla ning sildistatakse kättemaksuks või solvumiseks.

Vaatasin Postimehe vahendusel ülekannet riigikogust, kui Jüri Ratas vastas enne valitsuse moodustamiseks parlamendilt volituste saamist saadikute küsimustele. Kuulasin küsimusi ja vastuseid, aga veel rohkem vaatasin inimeste kehakeelt ja hoiakut.

Olen isiklikus elus näinud, kuidas järeltulija või pikaajalise elukaaslase kaotus muudab inimese päevadega aastaid vanemaks. Võtab ära elutahte ja lootuse. Mul on nendest inimestest alati väga kahju ja tean, et nad vajavad lähedaste, sõprade ning toetajate toetust. Ilma selleta saab lootusetusest kurjus ja õelus.

Antiiktragöödia «Savisaar» näitas lavalt, kui lähedaseks võib saada võim ja kui võimatuks muutub sellest loobumine. Reformierakond on astunud Savisaare rajale, kuigi just Savisaar peaks olema neile hoiatav näide, kuhu see valitud tee neid viib.

Võimu kaotus oli teinud minu kunagise fraktsiooni liikmed järsult vanemaks. Videopildis jäid silma uued hallid juuksesalgud ja värsked kortsud, kottis silmaalused. Kibestumus, kurjus ja õelus, sekka teada-tuntud ülbust ja üleolevust, paistsid neist nii paljude nägudest ja nende esitatud küsimustest. (Erandiks muidugi Igor Gräzin, kes säras oma humoorikas iroonias nagu tavaliselt).

«Ma nüüd lendan Strasbourgi Euroopa Nõukogu eesistumist Küprosele ära andma. Pole ju mõtet seda riigikukutajatele jätta,» kirjutas samal ajal Jürgen Ligi Facebookis. «Riigikukutaja» termin jookseb läbi ka mõni tund varem läkitatud sotsiaalmeedia teatest. Tuleb tuttav ette, sest 2012. aastal sooritasin ka mina mõne arvates riigivastase kuriteo.

Riik, see olen mina. Kes mind võimult lükkab, on riigikukutaja. Kes minu räpased rahaasjad päevavalgele toob, sooritab kuriteo riigi vastu. «Reformierakonna enesekuvandi piinlik kokkukasvamine Eesti riigiga on tõend selle kohta, et erakonna opositsiooni saatmiseks on tõepoolest käes ülim aeg,» kirjutas ajakirjanik Alo Lõhmus.

Selles 9. novembril ERRi uudisteportaalis ilmunud arvamusloos toob Lõhmus välja, mida soovib Reformierakond saavutada terminite «vasakpööre» ja «hääletu alistumine» kasutamisega. «Nii püütakse tekitada mõtteline seos: Reformierakonna valitsuse mittetoetamine on riiklikult ohtlik tegevus,» kirjutab Lõhmus.

Vasakpööre ei ole ohtlik. Kui Reformierakond IRLi 2014. aastal sotsiaaldemokraatide vastu välja vahetas, toimus ka vasakpööre. Vastu võeti lastetoetuste tõus ja kooseluseadus. Mis sellel on seost aastaga 1940?

Võime Reformierakonnale andestada isikliku solvumise. Kuid ma ei saa aru, kuidas ei suuda end uue Põhjamaa unistusega kattev erakond toetada võimu sujuvat üleminekut. Veel enam. Kuidas julgeolekut retoorikas oluliseks pidav partei maalib Jüri Ratase valitsuse juhitavast Eestist pildi kui lääne väärtustest taganenud luuserist.

Nii tehes lõhub Reformierakond seda, mida me oleme kõik 25 aastat ühiselt ehitanud. Kes tahab olla meie liitlane või investeerida siia, kui rahvusvahelises meedias jäetakse meist suletud ja tagurliku riigi eksitav mulje?

Kodanikuna ei saa ma seda taluda ning sellepärast ütlesingi «jah». Nüüd ma siis kirjutan! Mul on Reformierakonnale kolm soovitust.

Esiteks, teie inimestel on suur kogemuste pagas ja päris hea rahvusvaheline võrgustik. Ärge visake selle kandjaid üle parda.

Kolme nädala eest ütles üks Reformierakonna piirkonna juht mulle kindlas kõneviisis, et kavas on Taavi Rõivas asendada Kristen Michaliga ja Keskerakonnaga kokkulepe teha. «Te (sotsid) olete kevadeks läinud, võta see endale teatavaks,» oli tema kokkuvõte.

Ma arvan, et Rõivase asendamine oleks suurim viga, mida Reformierakond saab teha. Peaministri ametiga võib ju hakkama saada, kuid peaministriks saadakse, seljatades kriis. Nii nagu Andrus Ansipist sai suure tähega valitsuse juht majandussurutisest välja murdes, on ka Rõivasel võimalus tõestada ennast, muutes endine võimuerakond uueks tugevaks opositsiooniliidriks.

Teiseks, teil on harukordne võimalus saada ainukeseks libertaarseks parteiks. Kasutage seda. Ludwig von Misese ja Milton Friedmani ideoloogia ei võimalda ehitada massiparteid, kuid selliste massierakondade aeg on niikuinii läbi. Teil on inimesed, nagu Siim Kallas, Meelis Atonen, Kalev Kallemets ja paljud teised, kes suudaksid uuesti mõtestada äriringkondadele ja edule keskenduva erakonna alusväärtused. Ajalehepoisist miljonäriks! See nišš on Eestis puudu ja seda on sama palju vaja kui aastal 1995.

Kolmandaks, ajage Eesti asja edasi. Olge tugev opositsioonijõud, kes nõuab valitsuselt ambitsioonikamat plaani ja on kriitiline eksimuste puhul. Kuid välismaal on ka opositsiooniliidrina võimalik tutvustada Eesti e-lugu, rääkida meie panusest julgeolekusse ning sellest, et meil on avatud, sõbralik ja tark ühiskond. Rääkida sellest, mis meil hästi on. Ning ka sellest, et võimuvahetus on demokraatliku protsessi loomulik osa.

Sest ühest peate küll aru saama: Reformierakond ei ole asendamatu. Meie oleme asendamatud. Ausõna oleme. Meid on veidi rohkem kui üks miljon.

*Autor oli aastatel 1997–2012 Eesti Reformierakonna liige.