P, 29.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ivan Makarov: miks on vene aktivistil vaja isa nime Eesti passi?

Ivan Makarov
, kolumnist
Ivan Makarov: miks on vene aktivistil vaja isa nime Eesti passi?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Ivan Makarov
Ivan Makarov Foto: Erik Prozes

Venelastel on veel nõukogude ajast käibel lahe väljend «zato pro voinu» ehk «see-eest sõjast». Et võib ajada ükskõik missugust umbluud või vändata mõttetut filmi, kuid kui teemaks on sõda, siis see korvab kõik. Klassikaline anekdoot sel teemal: «Kiivriga siil. Ei ole naljakas? See-eest sõjast», kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Eestis tegutsevad «Vene maailma» rakukesed meenutavadki kiivriga siili: tülinorimise ettekäänded on reeglina jaburad, aga «see-eest Eesti vastu». Ikka-jälle on vaja vedada vägikaigast Eesti riigiga ja vastandada venelasi teistele siin elavatele rahvastele, varustades Venemaa propagandat näpust imetud «diskrimineerimise» lugudega. No et kui lihakombinaadi pakendil on sõna «šašlõkk» kirjutatud ainult eesti tähtedega, siis osa elanikkonnast jääb rahvuspõhiselt nälga.

Meie venekeelses meedias nende huviringide avaldusi vahendatakse ja tegelasi intervjueeritakse, aga erinevalt siia pagenud Venemaa teisitimõtlejatest, keda võib meil küll igat moodi materdada, ei ole kombeks «Vene maailma» tugigruppide tegemiste õigsuses kahelda. Mis sest, et häid eestivenelasi üritatakse näidata rumalate ja riiakate personaažidena saatest «Kaua võib».

Ei ole vist õige, et välismaal elav MGPRi («Me räägime vene keelt») aktivist mustab Eesti asutusi, ettevõtteid ja seal töötavaid inimesi, esitledes «elanikkonna rahulolematuse baromeetri» sildi all vene eriteenistuste poolt rahastatava Peterburi trollide vabriku näputööd. Leningradi oblasti elanikkonna rahulolematus ei ole Eesti probleem.

Venemaa elanikud Voroninid-Frolovid tahtsid kunagi panna oma maimukesele nimeks БОЧрВФ260602б, kuid perekonnaseisubüroo keeldus seda tegemast. Vanemad kaotasid ka kohtus, mis talitas õigesti, sest selle maa seadused on sellised. Ka Eestis on oma seadused.

Isa nimi passi?

Meie mail tegutseva inimõiguste keskuse Kitež direktor Mstislav Rusakov teatab oma pöördumises meedia poole, et 10. novembril jättis Tallinna ringkonnakohus muutmata Tallinna halduskohtu otsuse, millega peeti õiguspäraseks keeldumist märkida tema isanimi EV kodaniku passi. Hageja sõnul põhjendas kohus oma otsust sellega, et isanime ametlik tunnistamine oleks vastuolus riigi õigussüsteemiga. Rusakov viitab «ÜRO komitee soovitustele rahuldada vähemuste eneseidentifitseerimise vajadust, sealhulgas soodustades isanime kasutamist vastavate administratiivmeetmete raames».

Kiteži juht ütles möödunud aasta septembris Venemaa agentuurile Regnum, et kohtuprotsessi initsieeris organisatsioon «Vene kool Eestis», seega tegutsetakse võrgustikuna. Nüüd lubab Rusakov kaevata edasi ka Tallinna ringkonnakohtu otsuse «rahvusvaheliste instantsideni» välja. Loomulikult on Mstislav Rusakovil õigus pöörduda Eesti kohtusse ja kuhu iganes, kuid tal on paraku kalduvus rääkida kõigi Eestis elavate venelaste nimel.

«Väljaspool passi» võivad Eesti elanikud nimetada teineteist nii isanime pidi kui ka igasugusel muul moel. Nagu ütles Toots: «Pangu minupärast talle või Pelsatsar nimeks, mis see minu asi on.» Märkimisväärne on see, et Mstislav Rusakov ise venekeelses pöördumises oma isanime ei maini, ei teinud seda oma uudises ka šovinistlik Regnum (see oleks muidugi koomiline). Seega ei soovinud avalduse autor millegipärast «rahuldada oma eneseidentifitseerimise vajadust» seal, kus see oli tema enda kätes ja takistusi ei tehtud.

Kiivriga siililegi selge, et nimi «Ivan Ivanov» on eneseidentifitseerimiseks täiesti piisav, «Ivan Ivani p Ivanov» ei annaks ses osas juurde mitte kui midagi. Samas on ka eestlastel vaja end identifitseerida, osalt selleks see väike Eesti riik, kindla vormiga pass ja kahe n-iga Tallinn ongi. Eesti passi omaniku Rusakovi teenistuses on lisaks veel terve globaalne «Vene maailm» oma propagandamasinaga. No ei ole ju vähe selleks, et ta saaks ennast lõppude lõpuks kuidagi liigitada.

Me elame tolerantses Euroopas, ja oleks muidugi põnev jälgida Mstislav Rusakovi kassatsioonikaebuse edaspidist kulgemist eurostruktuurides: uues reaalsuses oleks ju täiesti võimalik olukord, kui lapsel on kaks seaduslikku isa või siis kaks ema. Kas esimesel juhul tuleks talle omistada kaks isanime? Ja teisel juhul jätta laps isanimest üldse ilma? Kas see poleks  diskrimineerimine? Ja millisena näeks selle olukorra lahendust ÜRO komisjon, mille liikmetel pole halli aimugi sellest, kuidas tunneks end kahe isanimega laps vene koolis, kuna Venemaa võimud on ju seadusandlikult «identifitseerinud» kaasmaalasi homofoobidena?

«Külmutatud konfliktid»

Ja peab mainima, et eurokohtunikel katus juba sõidabki: ühelt poolt võtavad venelased naaberriikide maid jõuga, hävitades sealseid inimesi, nende rahvusliku identifitseerimise võimalustest rääkimata. Ja teiselt poolt kohtutesse muudkui laekub aina uusi kaebusi vene nimede «diskrimineerivast» kirjutamisest Baltimaades. Ja loogikat otsiv eurooplane haarab peast, nagu üks tegelane filmis «Don Juan Tallinnas»: «Kes lööb keda? Ütle seda!»

Ratsionaalne euroaju jookseb kinni, kuid lõpuks toibub: sel kevadel kaotas Riia linnavolikogu saadik Ruslan Pankratov Euroopa inimõiguste kohtus lõplikult oma kaebuse asjus vene nimede «moonutamise» kohta Läti passides.  Kohus pidas kaebust «vastuvõetamatuks», otsus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele ei kohtus (k.a suurkojas) ega ükskõik millises muus kohtuinstantsis. Toimik hävitatakse. Kuid Rusakovi juhtum näitab, et tähtis on siin mitte võit, vaid osavõtt: et oleksid kogu aeg mingid «inimõiguslikud» aastaid venivad kohtutülid, «külmutatud konfliktid».  Et niiditõmbajad saaksid jälle näpuga näidata.

Isanimi on vahva asi, kuigi üht inimajaloo suurimat timukat hakati lõpuks kutsuma vaid isanime pidi – «meie Iljitš». Ega kõiki vanu tavasid polegi mõtet elus hoida. See, et vanad eestlased käisid vankritega laulupeol, ei tähenda, et Elroni rongides tuleks  põhku laotada ja klienditeenindajad peaksid tervituseks hirnuma.

Naiste alavääristamine on aga aktuaalne – ka meil Eestis (palgad, esindatus, vägivald). Nende kandam lapse ilmale toomise ja üleskasvatamise asjus on mehe panusega võrreldes ikka tunduvalt kaalukam. Kuid just mees annab lapsele oma perekonnanime. Seda on niigi rohkem, kui meie, mehed, tihtipeale ära teeninud oleme. Kui aga kellelgi tõesti kipub oma lihase isa nimi meelest minema, kirjutagu märkmikusse.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LP-d ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja «Nädal» ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.

Märksõnad
Tagasi üles