Nüüd selgub, et juba 2012. aastal oli plaan presidendi abikaasa Evelin Ilvese firmale Ermamaa antud toetus viimse sendini Eesti maksumaksja kanda jätta. Tõsi, toonane majandusminister Juhan Parts (IRL) tõkestas selle korruptsioonimaigulise ettepaneku reljeefselt ja otsustavalt. Ja õigesti tegi!

Nüüd väärib Eesti, väärime meie kodanike ja maksumaksjatena seda, et kõik juhtunu räägitaks üksipulgi, keerutamise ja vassimiseta selgeks. Seepärast, EASi kunagised nõukogu ja juhatuse liikmed, president Ilves ja Evelin Ilves, asjasse puutuvad presidendikantselei töötajad ning teised asjaosalised – aeg on rääkida selgesõnaliselt, kuidas kõik tegelikult toimus. Me tahame teada, kuidas asjad Eestis käisid, otsustamaks, mis laadi toimetamist aktsepteerime tulevikus.

Kui riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni esimees Artur Talvik (Vabaerakond) on pärast asjaosaliste kuulamist sunnitud tõdema, et jäi ebaselgeks, kas ja kuidas EASi otsuselangetajaid toona mõjutati, siis ongi meil puudu vastus erakordselt olulisele küsimusele. Eesti väärib seda, et säärased kahtlused kas ühemõtteliselt kummutataks või kui siiski on toimunud midagi hämarat ja sobimatut, kõneldaks sellestki ausalt ja võetaks õppust tuleviku jaoks.

On lausa alatu mõelda, et pärast EASi viimase juhi Hanno Tombergi ametist vabastamist on kõik lahendatud, selge ja mingit uurimist ega arutamist enam tarvis pole. Tahes või tahtmata meenub klassikaline tsitaat «Onu Remuse juttudest»: «Võõras võtab teiselt rasva, omanik saab märgi sappa, sootuks süütu kannatab.»

Selles loos on õigustatud küsimusi esitavaid inimesi, sh ajakirjanikke ja poliitikuid, püütud näidata kui kadedaid ja mõistmatuid, kes ei saa aru, millisesse keerulisse olukorda sattus president Ilves ning ta toonasele abikaasale kuulunud ettevõte, kui kõik nende varasemad plaanid pärast Toomas Hendrik Ilvese vabariigi presidendiks valimist pea peale pöördusid. Kui tuhme inimesi, kes ei suuda mõista, millist kasu on Eesti saanud 4000 külalise vastuvõtmisest just Ärma talus. Ja kitsarinnalisi, kes senti pooleks ajades ei taipa, kui väga vajab Eesti edaspidigi president Ilvese rahvusvahelisi kontakte, esinemisi jpm. Oleks aeg loobuda sellisest mossitavast ussitamisest oma rahva ja Eesti maksumaksjate suhtes.

Ausaid ja üksikasjalikke selgitusi mõistetakse. Eriti kui emotsionaalsetele seletustele lisanduksid mõistlikud arvud, vabatahtlikult pakutud kompromissina. President Ilvese töö eest on makstud palka, talle kehtisid presidendi ametihüved ja kehtivad edaspidigi. Loomulikult ootame, et ta seisab ka tulevikus oma võimete ja võimaluste piires Eesti huvide eest. Ent ootame ka põhjamaisele olekule kohast suhtumist maksumaksja rahasse ja asjaajamise läbipaistvusse.