Aarne Seppel: õigusfilosoofiline jalahoop e-riigi tiigrile

Aarne Seppel Foto: Erik Prozes / Postimees

Soomlased plaanivad paari aasta jooksul viia kogu riigi ja kodaniku vahelise suhtluse turvalisele elektroonilisele platvormile. See tähendab, et esimesena saab riigi kirju ja teavet digitaalselt, kui see aga ei sobi, siis ikka ka endist viisi kirja teel.

Põhjus on mõistetav: valdav osa elanikest toimetab niikuinii pigem elektrooniliselt ja kirja oma füüsilisse postkasti ei oska ka enam ammu oodata. Ei tohi unustada ka tekkivat aja ja raha kokkuhoidu. Samalaadse otsuse tegid juba mõni aasta tagasi taanlased ja nende kogemus on olnud positiivne.

Interneti kasutamise võimaluste ja seda kasutavate inimeste osakaalu poolest on Põhjamaad maailma tipus. Eesti jääb maha, aga mitte palju. Loogiline on küsida: miks mitte Eestis?!

Sama tehnoloogiline lahendus, mida soomlased alles loovad, on Eestis riigiportaali eesti.ee küljes olemas juba ligi viis aastat. Pea sama vana on idee muuta ka Eestis riigi ja kodaniku vaheline suhtlus esmajoones digitaalseks.

Miks me siis ikkagi istume halvemal juhul paberkirjade, paremal juhul e-kirjade otsas? E-kirjade saatmise absurdsuse näitlikustamiseks üks juhtum elust enesest. Üks peaaegu kõiki Eesti elanikke teenindav asutus saatis mulle e-kirja, mille sisus oli ainult info saatja kohta, manuses aga kolm faili: digitaalselt allkirjastatud ja krüpteeritud dokument, lihtsalt digiallkirjastatud dokument ja lõpetuseks tavaline pdf. Dokument ei sisaldanud küll salajasi isikuandmeid, kuid siiski vaieldamatult isikuandmeid. See ütleb üht-teist kirju saatva asutuse mõtlemisvõime või pigem -võimetuse kohta.

Siiski ei saa ütelda, et riigi ja kodaniku vahelise digitaalse suhtluse teema Eestis täiesti võõras oleks. On päris kõrgeid ametnikke, kes on seda ideed toetanud ja üritanud edasi viia. Vastuseis on aga tulnud peamiselt seadusloomega tegelevast ministeeriumist. Selgub, et kõiges on süüdi haldusmenetluse seadus. Seal on kuskil kirjas, et riik on kodanikule midagi ütelnud siis ja ainult siis, kui ta sulle postkasti midagi saadab. Tegemist on õigusfilosoofiliste kategooriatega ning kodanike õigustatud ootusega.

Kui seadus kirjutati, siis võibolla polnudki paremat võimalust. Vahepeal on maailm aga edasi liikunud. Kes ei mäletaks, milline rist ja viletsus oli digiretseptiga esimesel poolaastal, või üleskutseid kasutada ID-kaarti jääkaabitsana. Praegu on mõlemad Eesti elu lahutamatu osa – meie, kodanike elu on mugavam ja taustal on ka aja ning raha kokkuhoid.

Tehnoloogiline eeldus selleks, et riik võiks oma elanikega digitaalselt suhelda, on Eestis olemas. Sealsamas riigiportaalis eesti.ee. Soomlastel veel ei ole, aga ma olen kindel, et nad teevad selle ära. Võibolla praegu veel ongi Soome e-riigi lahendused natuke aegunud, aga vaadates, millise süsteemsusega on nad läbi mõelnud kogu riigi infosüsteemi arhitektuuri ning millise julgusega e-riiki panustatakse, võib olla kindel, et juba paari-kolme aasta pärast võib eeskujuks tuua pigem põhjanaabreid.

Paraku ei ole sisetarbimiseks mõeldud e-riigi lahenduste juurutamine pooltki nii eksklusiivne ja glamuurne kui e-residentsuse tutvustamine maailma metropolides või idufirmadest ja plokiahelast jutlustamine.

Digitaalse suhtluse juures on tõsisemat sorti murekoht ka. Kuigi umbes 600 000 inimest on hakkama saanud digitaalse tuludeklaratsiooni esitamisega, on siiski väga palju neid, kes ei oska, ei taha või ei suuda arvutiga hakkama saada. Ka see ei saa olla ületamatu takistus: taanlastel toimib tänini natuke enam kui kümnendik suhtlusest endiselt paberi ja posti abil, sama võimalus jääb ka Soomes.

Lihtsalt raske on aru saada, kust võtavad ministeeriumiametnikud õiguse ütelda, et inimestel on õigustatud ootus suhelda ikka ja jälle oma kodanikega paberi peal. Minu käest pole keegi küsinud.