Hanna-Kaisa Lepik: miks Venemaa lahkus Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust?

Hanna-Kaisa Lepik Foto: Eero Vabamägi

Eelmisel nädalad võttis Venemaa tagasi oma allkirja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamise alusdokumendilt Rooma statuudilt. See otsus tuli päev pärast seda, kui kõnealune kohus väljastas raporti, milles Venemaa mõisteti süüdi Krimmi poolsaare okupeerimises, kirjutab rahvusvaheliste suhete magistrant Hanna-Kaisa Lepik.

Kuigi Venemaa on püüdnud Ukraina kriisi kujutada kodusõjana, leidis kohus piisavalt tõendeid, nimetades viimase kolme aasta jooksul toimuvat invasiooniks, mis riigi suveräänsuse rikkumisena kvalifitseerub rahvusvahelise kuriteona.

Venemaa pole kunagi olnud musternäidis riigist, mis alluks rahvusvahelistele normidele. Vastupidi, igasugused seadused on sõnakuulmatule suurriigile pinnuks silmis. Niisiis on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesus talle pigem kahjulik – mäletatavasti süüdistas Prantsusmaa president Francois Hollande alles kuu aega tagasi Venemaad sõjakuritegude toimepanemises Süüria kodusõjas ning kutsus üles alustama ametlikku uurimist Venemaa üle kohtumõistmiseks.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus asutati, et mõista kohut kõige rängemate kuritegude üle maailmas. Nende jurisdiktsiooni kuuluvad sõjakuriteod, genotsiid ning inimsusevastased kuriteod. Globaalse rahu tagamiseks on vaja riikidevahelist juriidilist organisatsiooni, mis hoiaks julmad režiimid seaduse ees vastutavad. Teoorias on selline lähenemine igati tervitatav, kuid reaalsuses palju keerulisem rakendada, sest riigid saavad siiski otsustada, mis seadused nende territooriumil kehtivad.

Venemaa kirjutas Rooma statuudile alla 2000. aastal, kuid kuna nad tegelikult seda ei ratifitseerinud, ei kuulunud nad ametlikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla. Niisiis on tegemist pigem sümboolse teadaandega, kuid see on siiski oluline samm ütlemaks lahti institutsionaalsest rahvusvahelisest õigusest, mis näib teenivat pigem lääneriikide huve.

Põhjendusena ütles Venemaa välisminister, et rahvusvaheline tribunal on «ühepoolne ja ebaefektiivne». 700 töötajaga Rahvusvaheline Kriminaalkohus on 14 aasta jooksul suutnud langetada ainult 4 kohtuotsust ning hinnangute järgi on selleks kulunud üle miljardi dollari. Seetõttu on paljud liikmesriigid põhjendatult tõstatanud küsimuse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu efektiivsuse osas.

Doomino-efekt

Võimalik, et Venemaa paneb tööle doomino-efekti, sest Filipiinide president Rodrigo Duterte teatas, et kaalub sarnast käiku – tõenäoliselt vältimaks süüdimõistmist tuhandete inimeste tapmises käimasolevas narkosõjas. Eks saab näha, kas see on rahvusvahelise õiguse allakäik.

Lisaks Venemaale on viimaste kuudel kolm Aafrika riiki – Lõuna-Aafrika Vabariik, Burundi ja Gambia – teada andnud Rooma statuudist taganemisest põhjusel, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on oma õigusemõistmises ebaproportsionaalselt palju keskendunud Aafrika mandrile. Neil on õigus – 39 inimest, kellele on süüdistus esitatud, on kõik aafriklased. Niisiis on Rahvusvaheline Kriminaalkohus peakontoriga Haagis nende jaoks sümbol endisest koloniaalvõimust ning lääneriikide vahend lõplik sõna Aafrika mandri siseasjades öelda. Kuigi Aafrikas on julma poliitilise režiimi all kannatajaid palju, esineb sarnaseid probleeme ka teistes regioonides, mistõttu on kohtu neutraalsus rahvusvahelises poliitikas kaheldava väärtusega.

Niisiis, rahvusvaheline õigus eksisteerib küll teoorias, aga praktikas vaid juhul, kui see riikidele sobib ning Venemaa ei ole ainuke, kes rahvusvahelisi norme endale sobivalt tõlgendab. Oleks naiivne uskuda, et ükski lääneriik ei juhinduks vajadusel omakasust, kuid demokraatlike valitsuste võim on vähemalt mingil määral mõjutatud avalikust arvamusest, mis liberaalseid väärtusi hinnates ei vaata inimsusevastastele kuritegudele läbi sõrmede.

USAd on palju kritiseeritud silmakirjalikkuse pärast, sest hoolimata teiste riikide, näiteks Venemaa, süüdistamises ebaeetilises käitumises, mis puudutab inimõigusi või poliitilisi vabadusi, on USA tihedas koostöös mitme valitsusega, mis võiksid samuti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu uurimise all olla. Majanduslik ja julgeolekualane koostöö trumpab üle moraalsed väärtused, sest koostöö Saudi Araabiaga, kus inimõiguste olukord on üks kriitilisemaid Lähis-Idas ning Iisraeliga, kes on paljude maailma liidrite arvates agressor, kes okupeerinud Palestiina, ei ole kunagi küsimärgi alla sattunud.

Rahvusvaheline õigussüsteem või globaalne politsei üleilmse julgeoleku ja rahu tagamiseks on meie tänapäeva maailmas veel täiesti ebarealistlikud ideed.