Juhtkiri: vägivallale pole õigustust (3)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vägivald.
Vägivald. Foto: Corbis/Scanpix

Miks mehed peksavad naisi? Sest nad on tugevamad. Miks naised seda kannatavad? Sest nad on sageli mehest majanduslikult või emotsionaalselt sõltuvad. Ja muidugi viivad sellise käitumise juured tagasi aega, kui kehtis patriarhaalne elukorraldus. Patriarhaadi rudimendid on mitmes kultuuris eri ulatuses säilinud tänase päevani, kuid läänemaailm elab tänapäeval diarhiaadis, kus mehed ja naised on võrdsed.

Läänemaailmas, muu hulgas sellele omases õigusruumis, on naistevastane vägivald ja üldse igasugune inimväärikuse alandamine midagi vastuvõetamatut, mille puhul ei saa piirduda vaid hukkamõistuga, vaid millele peavad ka õiguskaitseorganid reageerima kogu rangusega, kuna sellistel nähtustel ei tohi olla meie ühiskonnas kohta. See peab olema ühteviisi selge inimestele, kes on siinses kultuuriruumis üles kasvanud, kui ka neile, kes on siia ümber asunud ühiskondadest, kus patriarhaadi elemendid on tugevad ning suhtumine vägivallasse on teine. Igasugust integratsiooni on võimalik üles ehitada vaid jagatud väärtustele.

Tänases Postimehes on käsitletud perevägivallaintsidenti Süüriast Eestisse saabunud sõjapõgenike perekonnas, kus mees väidetavalt ähvardas oma naist tapmisega. Paljud nüansid on selle loo juures veel segased ning nendesse peab selgust tooma uurimine. Kindlasti ei tohi toimunut üldistada kõigile Lähis-Idast saabujatele, sest kannatamatu ja ksenofoobne lähenemine vaid soodustab nende võõrandumist siinsest elust. Ent põgenike hulgas on vaja nende saabumisest peale teha põhjalikku selgitustööd kultuuriliste erinevuste kohta, et nad mõistaksid: teatud tegevused, mis on lubatud Lähis-Idas või Põhja- ja Kesk-Aafrikas, võivad siinses kultuuriruumis kaasa tuua karistuse.

Me peame endale aru andma, et inimesed, kes saabuvad Euroopasse paikadest, nagu Süüria, vajavad teistsugust lähenemist. Viis aastat väldanud Süüria kodusõda on viinud riigi, ühiskonna ja majanduse kokkuvarisemiseni. Vägivallast on saanud kodusõja aastate jooksul Süürias olulisim sissetulekuallikas. Keskmine palk on Süürias praegu umbes 50 dollarit kuus, mida on ellujäämiseks liiga vähe, arvestades, et kas või pudel mineraalvett maksab Damaskuses neli dollarit.

Nii on ainsad võimalused hävitatud majanduse tingimustes ära elada seotud vägivallaga: erinevad sõdivad grupeeringud tegelevad väljapressimistega või vallutatud linnade paljaks röövimisega ning aastast 2013 Assadi lubatud arvukad eraturvafirmad pakuvad katust röövimiste ja väljapressimiste vastu.

Selge, et inimesed, kes on pidanud aastaid sellises keskkonnas elama, pole enam endised ja vajavad oma uutes asukohamaades igakülgset abi kohanemisel, mis möödub igaühel individuaalselt, kuid ei pruugi kõigil minna sujuvalt. Sellegipoolest ei saa meie ühiskonnas olla mingisugust õigustust vägivallale, mille eesmärk on kellelegi kehalisi kannatusi põhjustada.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles