Veel suvel tunduski minevat nii, et Hispaaniast ja Portugalist saavad esimesed liikmesriigid, keda karistatakse. See oleks toonud trahvid suurusega kuni 0,2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT), mis tähendanuks Hispaaniale ligi kahe miljardi ja Portugalile 400 miljoni euro suurust arvet. Asjad näisid karmid: ELi reeglite kohaselt ei tohi ühegi liikmesriigi eelarvepuudujääk olla suurem kui kolm protsenti SKTst, ent mõlemad patused ületasid seda keeldu enam kui protsendiga.
Läks aga teisiti. Komisjoni majandusvolinik, prantslane Pierre Moscovici vastas küsimusele, miks otsustati ikkagi järele anda, et sanktsioonide kehtestamiseks peaks EL olema masohhist. Konkreetselt Hispaania puhul sai määravaks asjaolu, et riik on olnud viimased kümme kuud toimiva valitsuseta, sest mitu järjestikust valimist pole edu toonud – ja maaslamajat ei lööda, põhjendas Moscovici.
Komisjoni otsus tekitab aga paratamatult küsimuse: mis kasu on reeglitest, kui need pole mõeldud täitmiseks? Kas Brüsselist antakse signaal, et kuigi osa maid täidab ELi eelarvenõudeid eeskujulikult (teiste seas Eesti), on mõnele teisele riigile samal ajal rohkem lubatud?
Pigem mitte. Vaadates kolmapäevast otsust viimaste väljaütlemiste kontekstis, tundub hoopis, et üleüldine kasinuspoliitika aeg, mis on domineerinud ELis pärast viimast majanduskriisi, hakkab peagi lõppema. Kõige selgemini on seda väljendanud Jean-Claude Juncker, kes ütles hiljuti, et tema juhitav komisjon ei tohiks jääda meelde samasuguste kasinusmeetmete elluviijana, nagu on varem kombeks olnud.