Andrei Kuzitškin: venelased peavad Eestit sanktsioonide nõrgimaks lüliks

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Üleskutse tühistada kohe täna sanktsioonid Venemaa vastu on üleskutse alustada kohe homme sõda. Tõsi, sanktsioonid on riikidevahelistes suhetes väga ebameeldiv instrument. Aga kõige ohtlikum on siiski vabatahtlikult, olgu heast südamest või kuritegelike sepitsuste tulemusel, ise relvastada vastast, kes homme nendesamade relvadega hävitab nii su enda, sinu pere kui ka kogu sinu maa, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.

Uudisteagentuuride teatel jõudsid USA president Barack Obama ja Euroopa riigijuhid 18. novembril Berliinis kohtudes ühisele seisukohale, et sanktsioonid Venemaale tuleb jõus hoida seni, kuni Venemaa on täielikult täitnud oma osa Minski kokkulepetes. Nii öeldi Valge Maja avalduses.

Sanktsioonid kehtestati Venemaale mäletatavasti 2014. aasta märtsi keskel. See oli lääne vastus Krimmi referendumi tulemuste tunnistamisele ja Krimmi vastuvõtmisele Venemaa koosseisu hoolimata sellest, et niisuguse käitumise eest oli Venemaad hoiatanud kogu rahvusvaheline üldsus.

Vladimir Putin Foto: Artjom Korotajev/TASS/Scanpix

Sealtpeale on sanktsioonid järjepanu laienenud ja nende kehtivust on iga poole aasta järel pikendatud. Konsensuspõhimõttest johtuvalt peavad kõik Euroopa Liidu riigid ühehäälselt toetama sanktsioonide pikendamist, et need tõepoolest kehtiksid. Nüüd on sanktsioonidega liitunud juba 41 riiki. Loomulikult on Kremli juhtkond tublisti pingutanud lääne ühisrinde purustamise nimel, et nõrgestada sanktsioonide survet Venemaa majandusele.

Mõnikord on läbimurded ka õnnestunud. Näiteks levitati 2016. aasta aprillis Venemaa ajakirjanduses teadet, et «Prantsusmaa Rahvuskogu nõuab Euroopa Liidult Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamist». Tõsi, Venemaa meedia jättis targu märkimata, et otsust toetas Prantsusmaa parlamendi 577 saadikust ainult 55. Nimelt oli saalis hääletamise ajal kõigest 99 rahvasaadikut ja nii see otsus häälteenamuse saigi. Samuti teatasid Venemaa ajakirjandusväljaanded suure rõõmuga, et 2016. aasta suvel kutsusid kolme Itaalia maakonna (Lombardia, Veneto ja Liguuria) volikogud riigi keskvalitsust üles taotlema Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamist ja tunnistama Krimmi Venemaa osana.

Aeg on jõudnud Eesti ja teiste Baltimaadeni

Vene analüütikute arvates võib just Eesti olla nõrk lüli, mis lubab purustada Venemaa-vastaste sanktsioonide seni murdmatu ahela. Need lootused on seotud Eesti valitsuse vahetumisega ja uue koalitsiooni moodustamisega, millesse kuuluvad vasakpoolsed jõud Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid.

Uus valitsus astus ametisse. Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Eesti ühismeedias aktiveerusid seepeale kohe Venemaaga sõbralike suhete toetajad. Ilmusid üleskutsed Maardu saadikutele, milles neid õhutati Itaalia maakondade eeskujul võtma vastu otsust, taotleda Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamist. Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom teatas Venemaa telekanali Pervõi Kanal eetris julgelt: «Valitseb suur nõudmine [Venemaa-vastaste] sanktsioonide tühistamise järele, selline suur nõudmine valitseb Eestis, Lätis ja Leedus.»

Aeg sanktsioonides selgusele jõuda

2016. aasta novembris kirendas Venemaa ajakirjandus umbes sellistest pealkirjadest: «Euroopa lõikas ise endale näppu», «Baltikum valis majandusliku masohhismi poliitika», «ELi Venemaa-vastased sanktsioonid kahjustavad kõige rohkem Baltikumi». Juubeldamine oli seotud ekspertaruande avaldamisega, mille järgi oli sanktsioonide kehtimise ajal Eesti kaupade eksport Venemaale vähenenud 12,5 protsenti. Samamoodi oli kannatanud Leedu ja Läti eksport.

Tõsi, eksperdid ei täpsustanud, et Eesti ekspordi kahanemist Venemaale kompenseeris selle kasv teistesse maailma riikidesse väljaspool Euroopat (näiteks Mehhikosse). Samal ajal on Venemaa ekspordi osakaal Eesti üldises kaubavahetuses kõigest 2,2 protsenti, mistõttu selle langemine isegi kaks korda ei ohustaks Eesti majandust õieti kuidagi. Veel enam: ELi osakaal Venemaa kaubavahetuses on 50 protsenti, Venemaa osakaal ELi kaubavahetuses aga alla kümne protsendi. Nii on igati selge, et Venemaa majanduse käekäik sõltub suuresti kaubavahetusest Euroopa riikidega.

Milliseid tagajärgi on sanktsioonid Venemaale toonud?

Asjatundjate arvates on kõige rängema hoobi saanud Venemaa finantssektor, mis on kõige enam lõimitud maailmamajandusega. Oluliselt piirati selle sektori ligipääsu USA ja ELi laenukohustuste turule. Lääneriigid keelasid oma investoritel anda peamistele Venemaa riiklikele pankadele ja ettevõtetele, mille seas leidub selliseid gigante nagu VTB ja Sberbank, laenu kauemaks kui 30 päevaks.

Üks Venemaa suurimaid finantskontserne Sberbank. Foto: MAXIM ZMEYEV/REUTERS

Peale selle tekitas juba sanktsioonide kehtestamise teade ise paanikat erainvestorite seas, kes oma raha päästmise huvides kiirustasid seda ebakindlast Venemaa majandusest ära võtma. Energeetika vallas sattus sanktsioonide alla veealuste uuringute korraldamise ja Arktika mandrilaval nafta puurimise tehnoloogia. Ühtekokku vähenes Venemaa impordi ja ekspordi maht 2016. aastal 30 protsenti.

Mõistagi ei olnud ainuke põhjus sanktsioonid, vaid ka nafta ja maagaasi hinna järsk langemine maailmaturul. Kuid sanktsioonid on tõsiselt süvendanud raskusi, mida naftatulu kahanemine Venemaa majandusele tekitab. 2016. aastal võib Venemaa SKT langeda neli protsenti, nõudlus on juba niigi langenud kümme protsenti, inimeste reaaltulu kaheksa protsenti, pensionid on külmutatud, kulutusi meditsiinile ja haridusele kärbitakse.

Ent uhke Vladimir Putin ei taha mingil juhul tunnistada sanktsioonide negatiivset mõju Venemaa majandusele. Venemaa juhtkonna arvates on ELi, USA ja nende liitlaste kehtestatud sanktsioonidel üksainus eesmärk: alandada suurt riiki ja rahvast. Seda arvamust toetab Newstesi uuringu andmetel 74 protsenti venemaalastest.

Putin ja Medvedev on vankumatud

Venemaa president Vladimir Putin, peaminister Dmitri Medvedev ja teised juhid on korduvalt kuulutanud, et Venemaa-vastased sanktsioonid on õieti kasuks Venemaa majandusele ja hoop Euroopa enda majandusele. Sel taustal kõlavad veel imelikumalt nende Euroopa poliitikute ja aktivistide avaldused, kes nõuavad sanktsioonide tühistamist.

Kes seda siis tegelikult soovib? Ma ei ole näiteks kordagi kuulnud, et Vladimir Putin või Dmitri Medvedev oleksid avalikult pöördunud USA presidendi Barack Obama või Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli poole sooviga sanktsioonid tühistada. Vastupidi, Vladimir Putin lausa kehtestas vastusanktsioonid, millega keelati Venemaa elanikel tarbida importtooteid. Olgu peale, oletame, et Euroopa Liit võtab väliste ja sisemiste tegurite survel vastu otsuse Venemaa-vastased sanktsioonid tühistada. Kuidas see praktikas välja näeks?

1. Venemaa pangad pääsevad taas ligi odavatele lääne laenudele ja hakkavad neid kasutama niisuguste «vaeste» kompaniide finantseerimiseks nagu Gazprom ja Rosneft. Osa sellest rahast liigub riigihangete kaudu offshore-ettevõtete arvetele ja toob seeläbi tulu Venemaa tippametnikele. Ülejäänud raha kasutatakse Venemaa sõjatööstusettevõtete finantseerimiseks.
2. Venemaa ettevõtted pääsevad taas ligi kaheotstarbelisele tehnoloogiale ja saavad seda kasutada sõjatehnika tootmiseks.
3. Külmutamisest pääseb vara, mis kuulub nendele Venemaa poliitikutele ja ametiisikutele, kes on õhutanud vaenu ja sõda ning olnud seotud inimeste tapmisega Ukrainas  ja poliitiliste mõrvadega Venemaal. Kõik nad saavad jälle õiguse vabalt ringi liikuda kogu Euroopas ja levitada oma «progressiivseid» ideid ja seisukohti: «Krimm on meie!», «Venemaa – see on Putin! Putin – see on Venemaa!», «Euroopa – pedede kodumaa!».

Millist kasu saavad sanktsioonide tühistamisest aga Euroopa ja USA? Nad tahavad, et Venemaa tagastaks Ukrainale Krimmi ja Donbassi. Kuid Kremli peapropagandist Dmitri Kisseljov ähvardas niisuguste nõudmiste peale muuta Ameerika Venemaa relvadega radioaktiivseks tuhaväljaks. Uudislõik on nähtav Youtube'is.

Plakat Vene presidendi Vladimir Putiniga Kertšis Krimmis. Seal seisab: «Krimm. Venemaa. Igavesti.» / Reuters/Scanpix Foto: Reuters/ScanPix

Siinkohal tuleb märkida, et Venemaa propagandistid ei väsi kordamast, et Venemaal on Euroopa, sealhulgas Balti riikide suhtes ainult kõige paremad kavatsused ja taotlused. Just sellele teemale oli pühendatud Venemaa riikliku telekanali Pervõi Kanali saade «Aeg näitab». Stuudios viibisid Läti, Leedu ja Eesti esindajad, Poola ja Venemaa eksperdid. Saatejuht veenis kõiki, et Balti riigid kannatavad, kui asi puudutab Venemaad, jälitusmaania ja paranoia käes. Tegelikult ei kavatsevat Venemaa sugugi Baltimaid rünnata, vaid tahab ainult üht: et Läti, Leedu ja Eesti kutsuksid Euroopa Liitu üles tühistama Venemaa-vastaseid sanktsioone.

Venemaa poliitikutest stuudiokülalised tõid Venemaa «rahuarmastavate» seisukohtade kohta järgmisi argumente:

• NSV Liit okupeeris 1939.–1940. aastal Baltimaad riikliku julgeoleku huvides. Vajaduse korral Venemaa kordab seda.
• Venemaa andis Balti riikidele vabaduse, kinkis iseseisvuse, seepärast peavad Leedu, Läti ja Eesti nüüd põlvili laskuma ja paluma Venemaalt andestust oma Venemaa-vastase poliitika eest.
• Venemaa suhtes vaenulikku poliitikat ajavate Balti riikide suhtes tuleb kehtestada täielik majanduslike, poliitiliste ja kultuurisidemete blokaad. Leedus, Lätis ja Eestis esinemas käivad Venemaa artistid on kodumaa reeturid.
• Eestis, Lätis ja Leedus on võimul vaenulikud režiimid. Neis maades peavad võimule tulema uued jõud. Selleks tuleb Venemaa panustada neisse kohalikesse poliitikutesse ja majandusinimestesse, kes toetavad Venemaad.
• Leedus, Lätis ja Eestis pole naftat ega maagaasi, seepärast saavad nad müüa ainult sprotte, oma lojaalsust ELile ja USA-le, «laulda võõral häälel» ja kaubelda vaenuga Venemaa vastu.
• Leedu, Läti ja Eesti on tibatillukesed ja ei kellelegi vajalikud riigid, kes varem lamasid Venemaa all, nüüd aga heitsid pikali USA alla. Kui Trump keeldub Baltimaid kaitsmast, siis puhkeb Balti riikide võimuladvikus kohe armastus Venemaa vastu.

Sellise jutu peale teatas isegi Venemaa suhtes lojaalne Yana Toom, et saade oleks võinud küll aidata kaasa Venemaa ja Balti riikide suhete paranemisele, aga tegelikult hoopis halvendas neid. See üllatas väga saatejuhte, kes olid südamepõhjani kindlad, et valede ja solvangute laviin, mida nad Leedu, Läti ja Eesti peale paiskasid, on tugeva ja kindla sõpruse parim valem. Ma mõtlesin: «Jah, šovinism on tõepoolest hirmus haigus, mis ei võta inimeselt mitte ainult kuulmist ja nägemist, vaid viib koguni mõistuse.»

Ja siis teevad mõned Euroopa, sealhulgas ka Eesti poliitikud ettepaneku taastada suhted just selliste inimestega, just sellise Venemaaga? Kas poleks parem anda haigele soovitus kõigepealt terveks saada? Alles siis on mõtet läbirääkimiste laua taha istuda. Seni aga ei ole see haige valmis pikemaks diskussiooniks, sest on harjunud andma kohe kuvaldaga vastu pead, et oma argumente tsementeerida.

Üleskutse tühistada kohe täna sanktsioonid Venemaa vastu on üleskutse alustada kohe homme sõda. Tõsi, sanktsioonid on riikidevahelistes suhetes väga ebameeldiv instrument. Aga kõige ohtlikum on siiski vabatahtlikult, olgu heast südamest või kuritegelike sepitsuste tulemusel, ise relvastada vastast, kes homme nendesamade relvadega hävitab nii su enda, sinu pere kui ka kogu sinu maa.

Venemaa, kuula! Euroopa ei ole mitte enesetapjate klubi. Jah, Eesti on väike riik, aga ka meil, Eesti elanikel, on oma uhkus ja au. Pane tähele, Venemaa: oma jõudu ei saa demonstreerida teisi alla surudes! Venemaa, õpi meid austama – ja siis oleme meie valmis sinuga sõbrustama!