Kõige tähtsamaid arutelusid Euroopa julgeoleku üle peetakse avalikkuse pilgu eest kaugel, kirjutab briti ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.
Edward Lucas: Rootsi taastab külma sõja aegset raketikaitset, Suurbritannia pelgab Venemaad... (3)
Üks puudutab Suurbritanniat: kui kaugele on riik valmis Eesti kaitsmisel minema? Ühendkuningriik on kõige põhjapoolsemas Balti riigis «raamriik». Valitsuse jaoks, mis tahab näidata, et Brexit ei ole lammutanud Suurbritannia rolli Euroopas, on sõjaline tegevus Eesti kaitsmises 800 sõduri, tankide ja droonide osalusel, käepärane võimalus. Briti nädalalehes Sunday Times avaldatud artiklist selgub paraku, et Suurbritannia kahtleb Venemaa provotseerimise hirmus võimsate raketisüsteemide Eestisse paigutamises.
See on katastroofiline mõtlemine, kui see peaks tõele vastama. Kui te kardate paigaldada signalisatsiooni, sest see võib ärritada teie naabreid, olete te varguse ohvriks langemisele juba alistunud. Ma pakun, et mõnda aega kestva turtsumise järel viiakse raketid siiski kohale, ent ärge oodake selle üle täiemahulist avalikku arutelu. Ärevust on tunda pea kõikjal. Venemaal on juba õnnestunud hirmutada Briti avalikku arvamust meie Balti liitlaste kaitsmise riskide ja kulutuste asjus.
Teine kulissidetagune arutelu käib Rootsis, mille sõjaväejuht on andnud käsu ehitada taas välja külma sõja aegne veokil baseeruv rannikukaitse raketisüsteem, mille mõned komponendid võetakse kiiruga muuseumidest tagasi tegevteenistusse. Seda analüüsinud rootsi keelt kõnelev Soome kaitseanalüütik, kes kasutab pseudonüümi «Kapral Frisk», kirjutab:
«Asjaolu, et see tõstab oluliselt Rootsi kaitsejõudude võimet kaitsta oma koduvett, on suurepärane uudis ka Soome jaoks, sest see on üks koht, kus on võimalik meie varustusliinid läbi lõigata ilma, et Soome merevägi ja õhujõud saaksid midagi ette võtta. Samas tõstatab see taas ühe väga ebamugava küsimuse: mida teab Rootsi relvajõudude ülemjuhataja, mida meie poliitikud teesklevad, et ei tea?»
Rootsi otsustajad teavad väga hästi, kui ohtlikuks on muutunud olukord regioonis, kõlab vastus. Mugava blokivälise julgeolekupoliitika ajastu on läbi. Keegi peab ütlema õige pea avalikkusele, mis on kaalul. Vabatahtlikud, astuge ette.
Soome ei ole oma kaitsepoliitilise mõtlemise selgitamises sugugi parem. See NATO-väline riik on ostnud suurema kärata uue sõjalise süsteemi JASSM. See on tuumaheidutusele lähim, mida on võimalik tuumarelvade endi puudumisel saavutada. USA on andnud loa selle muljetavaldava relva – vargliku, suure tegevusraadiusega ja võimsa lõhkepeaga – müügiks vaid kolmele liitlasele: Austraaliale, Soomele ja (järgmisel aastal) Poolale.
Helsingi kaitseplaneerijate ees seisev küsimus on, kuidas tagada, et Venemaa mõistaks tingimusi, mille korral laseks riik selle muljetavaldava relva käiku. Mis oleks Soome vastus näiteks siis, kui Venemaa kasutab väikest tuumalaenguga süvapommi Barentsi meres (väites, et teda provotseeris USA merevägi)? Need luupainajalikud küsimused olnuks paranoiliste fantaasiate aines kõigest aasta eest, nüüd murtakse nende üle pead võimukoridorides.
Ka Norra avalikkuses ei ole palju juttu NATO suurõppusest Trident Juncture 2018, mis on viimaste aastakümnete suurim.
Salastatusel on kaitseplaneerimises tähtis osa, ent oluline on ka avalikkuse nõusolek nende kaitsepoliitika põhisuundadega. Euroopa julgeoleku jaoks on tegemist kõige ohtlikuma perioodiga alates 1980. aastate algusest ja lähikuudel on oodata olukorra halvenemist, mitte paranemist. Kui me tahame üles ehitada julgeolekukultuuri, mille juurde kuulub aus arutelu meid ähvardavatest ohtudest ja sellest, kuidas nendega toime tulla, tuleks alustada otsekohe.