Loone Ots

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Kakskümmend viis aastat tagasi tegi Eesti kaaluka otsuse, ühinedes ÜRO lapse õiguste konventsiooniga – see on olulisim tulevikku vaatav otsus lähiajaloos, kirjutab MTÜ Lastekaitse Liit president Loone Ots.

Mis on tuleviku jaoks parim otsus, mille Eesti pärast taasiseseisvumist teinud on?

Kindlasti vastavad paljud, et ühinemine NATO või Euroopa Liiduga või euro tulek või otsus asuda nii kähku kui võimalik absoluutselt liberaalse majanduse teele.

Vale puha. Parim otsus, mis tagab Eestile tuleviku, on ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK) ratifitseerimine 20. novembril 1991. Kaks aastat enne põhiseadust. Ja ainult kolm kuud pärast oma riigi taastamist. Nii ruttu, et LÕK kannab veel endise ENSV ülemnõukogu allkirja.

Eesti oli üllatavalt edumeelne, kuivõrd LÕK ise oli ÜROs vastu võetud alles 1989. aastal. Praegu on maailma 191 riigist konventsiooniga ühinemata jätnud vaid USA ja Somaalia. Toona oli Eesti aga lapse õiguste kaitsel esirinnas. Muide – MTÜ Lastekaitse Liit oli taastatud juba laulva revolutsiooni aastal, aprillis 1988.

LÕKi hõbejuubelit tähistades saame mõelda, mis tolku mingist lapse õigusi seadusega kinnitavast paberist ikka on. Iga lastekaitse teemal peetud ettekande või seminari lõpus tõstab keegi vältimatult käe ja küsib, kus on lapse kohustused ja miks me nendest ei räägi. Lihtne vastus: laps on ühiskonnas nii kehalt kui ka vaimult väetim, sõltub täiskasvanute otsustest ega saa enda eest ise seista sama hästi kui suur inimene.

Kes ei usu, kujutlegu täiskasvanut tüli puhul teise täiskasvanule vastu hambaid andmas. Kui see juhtub, tuleb politsei ja lööja vastutab. Sest täiskasvanu löömine on meil ammu seadusega keelatud. Lapse löömise kindel keeld sõnastus alles uues lastekaitseseaduses, mis jõustus tänavu, veerand sajandit ehk terve põlvkond pärast konventsiooniga ühinemist.

Kakskümmend viis aastat on lapse õiguste kaitsmine teeninud ainult üht eesmärki: tagada Eesti kodanikuühiskonnale järelkasv. Nõukogudeaegne käsitlus voolis ühiskonnale kuulekaid alamaid, alandlikke objekte, kes ei osanud kaasarääkimise õigust isegi küsida.

Selliste objektidega Eestit me kindlasti ei tahtnud. Aga et lapsest subjekti, st algatajat, tegutsejat, panustajat, partnerit kasvatada, peab temas maast-madalast arendama omaalgatust, süstides vastutustunde vaktsiini. Mis omakorda toimib ainult koos eneseväärikuse vitamiini pideva manustamisega. See tähendab, et laps hakkab täiseas võtma ja täitma kohustusi ainult siis, kui on lapsena teadnud oma õigusi ning on harjutatud kaasa mõtlema, rääkima ja tegema. On olnud suurele kaaslane, mitte ripats.

Ajateljele kleepides on lapse õigused kihiti väga erinevat värvi. LÕK andis Eestimaa lapse subjektsusele kaitsva kupli. Seal sätestati näiteks, et iga last puudutavas otsuses tuleb esikohale seada lapse huvid, aga lapse areng tuleb tagada maksimaalselt. Ka laps kui tulevane subjekt ise sai konventsioonist endale rammu ja väge. Näiteks sõna- ja mõttevabaduse õiguse või õiguse ühineda organisatsioonidega.

1993 võttis Eesti vastu esimese lastekaitseseaduse, mis oli konventsiooniga enam-vähem kooskõlas. Maamärgina algas samal aastal liikumine «101 last Toompeale». Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, ikka veel 1993. aastal, pandi esimest korda kirja õpilaste õigused. Selle loomuliku järjena loodi õpilasesindused, 1998. aastal noorte endi algatusena õpilasomavalitsuste liit ja 2002. aastal noorteühenduste liit. 2015 võttis riigikogu 62 poolthäälega vastu otsuse langetada kohaliku omavalitsuse valimistel valimisiga 16. eluaastale, kaasamaks rohkem noori otsustama oma kodupaiga tuleviku üle.

Justiitsministeeriumi uuring tõestas, et sarnaselt teiste riikidega, kus 16-aastased saavad valida, on ka Eesti noored küpsed asjalikke otsuseid tegema. On demokraatiaks valmis.

1997. aastal tehti Eestis esimene lapse õiguste raamistikust lähtuv uuring, kus lapsed ise said oma arvamusi avaldada. ÜRO abiga koostati millenniumivahetusel ka esimene kogumik «Lapsed Eestis», milles samuti toetuti lastelt endilt saadud andmetele. Järk-järgult on lapse häält rohkem kuulda olnud ja täiskasvanute hulgas ka kuulda võetud. Ühe tõendina võib mainida lapse iseseisva kaebeõiguse sätestamist tsiviilkohtumenetluse seadustikus (2006).

Kõik need pealkirjad ja aastaarvud on kenad lugeda ja sobivad hästi enesekiituseks järjekordsel konverentsil. Ometi puuduks neil jõud, kui meie riik ei tagaks ega arendaks pidevalt järelevalvet ning ennetustööd, aga samuti ei oleks seadustanud last ja tema peret abistavaid meetmeid.

Lapse õiguste strateegia (2004) sündis kõrvuti vanemahüvitisega. Võrdse kohtlemise seadus (2009) keelab last vanuse alusel diskrimineerida. Õiguskantslerile lasteombudsmani ülesannete andmine (2012) on aga selge sõnum, kui tähtsaks riik lapse õiguste järgimist peab.

Kuhu kulgeme edasi? Tänavu jõustunud lastekaitseseadus kujunes mitmete ühenduste panuseid liites.

Lapse heaolu on püütud tagada maksimaalselt. Taas on küsimus, kuidas paragrahve rakendada. Märgata ja sekkuda saab siis, kui ka täiskasvanu tunneb end kodanikuühiskonna liikmena ega möödu ükskõikselt, kui näeb juhtumas halba – ükskõik kellele, aga lapsele iseäranis. Sest laps, nagu öeldud, on suurest kaitsetum.

Justkui konventsiooni aastapäeva kingitus, alustas tänavu tööd sotsiaalkindlustusameti lastekaitseüksus. Selle eesmärk on suurendada riigi tuge kohalikele omavalitsustele, tõstmaks lastekaitsetöö kvaliteeti. Üksus paneb õla alla, et Eestis tekiks kauaoodatud lastekaitsesüsteem, üle riigi lastekaitset hõlmav võrgustik.

Tänu lapse õiguste ja heaolu mooduli lisamisele Tartu Ülikooli sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppekavasse (2014; mooduli töötasid välja praegune ühiskonnateaduste instituut, TÜ õigusteaduskond ja lastekaitseliit) peaksid last abistama järjest pädevamad ametnikud.

Palju tööd on ees. Kuid LÕK on 25 aasta jooksul suutnud Eestimaa lapse heaolu suurendada – tasuta haridusest koolitoiduni, lapse eraelu puutumatusest (lihtsalt öeldes tähendab see, et ema peab lapse SMSi lugemiseks luba küsima – isa puhul ta ju küsiks!) lapse töö reguleerimiseni, mille ümber tööandjate, lapse huvide kaitsjate ning laste endi debatt alles käib.

Lõpetuseks vastan küsimusele, mis lugejal eeldamisi juba keelel kipitab. Kirjanik Kurt Vonnegut, kes oli üksiti ka Ameerika Humanistide Ühenduse aupresident, on romaanis «Ajavärin» esitanud täiendusi USA konstitutsioonile. Tema sõnad võtavad kokku nii lapse õigused kui ka kohustused.

Tsiteerin:

Artikkel XXVIII: igat vastsündinut tuleb siiralt tervitada ning tema eest hoolitseda kuni tema küpseks saamiseni.

Artikkel XXX: iga inimene, kes /…/ kuulutatakse pühalikul üritusel täiskasvanuks, /…/ peab vastu võtma oma uued kohustused kogukonna /…/ ees.

Parim otsus tingib omakorda palju teisi otsuseid. Lapse õiguste konventsioon on Eesti tuleviku võti. Peame väsimatult jälgima, et nii LÕKi kui ka Vonneguti artiklid oleks meie ühiskonna aluspõhimõtted.