OSCE vaatlusmissiooni liikmed tänavu septembris Slovjanskis. 2014. hõivasid linna nn venemeelsed separatistid. Sild, mida ehib tekst «Tut bõl Ruskii mir» (siin oli Vene rahu/maailm), sai tabamuse piirkonna pärast peetud lahingus.

FOTO: Michael Rothbart/AP

Eestlase jaoks olid 2014. aastal Ukrainas lahti rullunud sündmused midagi täiesti sürreaalset. Usun, et enamik meist tajus toimuvat agressiooni ja ebaõiglusena ning soovis nõrgemaid aidata, kirjutab MTÜ Vaba Ukraina liige Andrus Rumm. Avaldame tema meenutused kolmest sõjaajareisist Ukrainasse.

Esimene

Jõudsin Ida-Ukrainasse 2014. aasta detsembri alguses. Minu eesmärgiks oli saada toimuvast vahetu ülevaade ning ettekujutus Ukraina armee meditsiiniteenistusest ja sõdurite esmaabiväljaõppest.

Mu sihtpunkt oli Slovjansk. Just seesama Slovjansk, kus 2014. aastal kuulutati esimesena Ukrainast eraldumist ning mis langes mitmeks kuuks separatistide võimu alla. Pidin seal kohtuma Olgaga, kes oli ühe rindeüksuse meedik. Slovianskist sõitsime väeosa laigulise maastikuautoga Štšastje linna, mis oli juunis lahingutega mässajatelt tagasi võetud.

Olga oli pool teest tusane ja torisev, sest meie autojuht sundis teda selga ajama kuulivesti. Probleem oli selles, et Olga oli esimest korda üle kolme kuu käinud juuksuris ning nägi oma värske soenguga tõepoolest suurepärane välja. Kuulivesti selgapanemine ajas aga soengu segi ning rikkus kogu ilu. Tegelikult oli Olga soengu säilitamise nimel valmis kõhklematult oma eluga riskima.

Niinimetatud venemeelsed separatistid hõivasid 2014. aasta aprillis Slovjanski administratiivhooned. Foto: Scanpix

FOTO: Efrem Lukatsky/AP

Linnakene oli peaaegu välja surnud ning elas jätkuvalt sõja varju all. Teedel asusid Ukraina kontrollpostid ning liikusid tankid ja soomustehnika. Rindejoon asus vahetult linna taga asuva jõe ääres. Iga päev toimusid miinipildujate duellid ning luure -ja diversiooniüksuste kokkupõrked. Ukraina sõdurite arvamuse kohaselt oli vaenlane suhteliselt madala võitlusmoraaliga, sest erinevalt ukrainlastest, kes teadsid täpselt mille eest nad sõdivad («me ei saa ju kurjategijaid oma koju lasta!»), olid nende vastas valdavas enamuses mehed, kes lootsid pärast niinimetatud Vene Maailma päästmist teenitud palgaga tagasi koju minna.

Ukraina sõdurid 2014. aasta suvel jagamas tagasi vallutatud Slovjanski elanikele toitu ja vett.   Foto: Reuters/AP/SCANPIX

FOTO: Reuters/AP/Scanpix

Külastasin linnas asuvat tsiviilhaiglat, kus osutatati abi kõigile, kes elusalt kohale jõudsid. Haiglas olid eraldi palatid haavata saanud separatistidele. Neid raviti  samamoodi nagu omasid. Välisukse kõrval seisis ootevalmis pool tosinat vereplekilist kanderaami. Üks haigla tiib oli saanud miinipildujast tabamuse ning seisis külma ja tühjana. Koridoris hakkas silma paar ratastoolis istuvat patsienti. Nad olid kohalikud inimesed…

Kuulsin hiljem, et kolme päeva pärast ründasid separatistid haigla pääslat ja tapsid kaks Ukraina sõdurit.

Tavalised inimesed kodumaa eest

Üksus, kes mind võõrustas koosnes tavalistest tegevteenistusse kutsutud reservväelastest. Nende hulgas oli ka vähesel määral vabatahtlikke, kes tulnud rindele otse Maidanilt. Mingeid fašiste, natse või bandeeralasi silma ei torganud. Tegemist oli tavaliste tublide inimestega, kes tundsid muret oma kodumaa saatuse pärast ja lootsid, et sõda ruttu lõpeks. Suhted võitlejate vahel olid sõbralikud ning vabad sõjaväelisest hierarhiast tulenevast näitemängust. Mehed olid otsustavad ja valmis sõdima «nii kaua kui vaja».

Kuna väeosa oli mobiliseeritud enamuses Kiievist, oli umbes 20 protsenti sõduritest etnilised venelased. Enda sõnade kohaselt täitsid nad oma kohust kodumaa ees ja polnud märgata, et keegi oleks suhtunud neisse kuidagi ebausaldavalt või teistmoodi. Tegelikult puudus ukrainlastel üldse viha oma hõimuvendade vastu. Vaenu tunti vaid «vatnike» ja «putinoidide» suhtes, kes on jäänud uskuma Vene meedia propagandat ning tulid Ukrainasse teostama oma imperialistlikke ja marurahvuslikke ambitsioone.

Umbes samasuguste tunnetega räägiti tegelikult ka omaenda valitsusest ja kõrgematest sõjaväejuhtidest keda kahtlustati reeturluses ning koostöös agressoriga. Tunti õigustatud pahameelt selle üle, et võimul olnud poliitikud, ametnikud ning  kõrgemad ohvitserid olid viinud armee olukorda, kus sõduritel polnud kõige elementaarsemat varustust.

Puudus oli kõigest

Sõja puhkedes selgus, et armeel on puudus kõigest: sokkidest kuni elektrigeneraatorite ja veokiteni. Sel hetkel sai Ukrainas alguse liikumine mille sarnast pole seal ilmselt varem nähtud. Terve rahvas alustas kogumiskampaaniat, et saata rindele hädavajalikku: killuveste, kiivreid, väliahjusid, kettsaage, riideid, esmaabivahendeid, toitu, vett jne. Sõdurite isiklik varustus v.a. relvastus oli suuremalt jaolt ise hangitud või vabatahtlike poolt annetatud. Sageli panid sugulased raha kokku, et osta mobiliseeritud isale või pojale korralik talveriietus, killuvest ja kevlarkiiver. Nii pataljoniülem kui tema asetäitja olid sõtta tulnud omaenda isiklike maasturitega, mida nad enda palga eest ka ise remontisid. Samuti maksis pataljoniülem enda taskust palka kohalikele kokkadele, kes sõduritele süüa  valmistasid. Enne kokatädide leidmist tegid väeosale süüa meedikud…

Näiteks pataljoni staabis asuva suure operatiivkaardi olid väeosale kinkinud poolakad. Enne seda kasutati kaarte, mis kandsid aastanumbrit 1983 ning kus praeguste asulate asemel laiusid veel metsad ja põllud.

Sõja esimesel aastal varustas Ukraina armeed tõepoolest rahvas. Võiks öelda, et 2014. aastal võitlesid ukrainlased kahel rindel nii relvastatud vaenlasega idas kui ka omaenda võimu ükskõiksuse ja kollaborismiga. Siiski usuti, et võit separatistide üle on vaid aja küsimus ning kiruti kõrgemat sõjaväelist juhtkonda, kes ei luba rünnata, vaid sunnib vägesid kaitses passima.

Minski pettumus

5. septembril 2014 sõlmisid konfliktipooled nn Minski vaherahulepingu, mis oleks idee poolest pidanud sõjategevuse peatama. Tegelikult käis võitlus edasi ning separatistid tulistasid Ukraina positsioone iga päev, aeg-ajalt ukrainlased ka vastasid. Neil oli käsk «mitte lasta end provotseerida».

Septembris sõlmitud vaherahu oli Ukraina sõdurite jaoks arusaamatu ning emotsionaalses mõttes tohutu pettumus. Sõdurid ei mõistnud, miks ei anta neile käsku rünnata, et vabastada Ukraina territoorium vaenlasest?

Demobiliseeritud sõdurid, kellega olen vestelnud, kõnelevad Minski vaherahust kui millestki, mis röövis neilt võidu. Nad ei saanud täita oma kohust kodumaa ja rahva ees. Veteranid tunnevad süüd, et nad ei täitnud oma ülesannet ning tulid koju ilma võiduta. Endised sõdurid elavad selle koorma all ka täna. Soov peale tungida oli rindel tugev hoolimata teadmisest, et see on ohvriterohke ja verine.

Sõda Ukrainas on kestnud tänaseks kolm pikka aastat.

Kõik algas 2013. aasta 21. novembril Maidanil, kui ajakirjaniku Mustafa Naiemi Facebookis avaldatud üleskutse peale kogunes Kiievi keskväljakule sadakond inimest, et protesteerida valitsuse otsuse vastu peatada assotsatsioonilepingu sõlmimine Euroopa Liiduga.

Valitsusvastased barrikaadidel Kiievi kesklinnas reedel. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Vene meedia on püüdnud järjekindlalt levitada müüti, et Maidani meeleavaldused organiseeriti CIA rahaga selleks, et «nõrgestada Venemaad». Hoolimata pingutustest seda «fakti» tuvastada, pole see mul õnnestunud. Seda isegi vaatamata paljude inimeste küsitlemisele, kes ise Maidanil viibisid ning kõike oma silmaga nägid. Mõned on olnud isegi justkui pettunud, et kui kõigile maksti, miks siis mina ilma jäin. Võimalik, et legend «Ameerika rahast» on seotud Ameerika Ühendriikide poolt aastate jooksul Ukrainale osutatud arenguabiga. Seejuures vaikib Venemaa meedia sellest, et täpselt samasugust arenguabi on saanud ameeriklastelt ka Venemaa ise.

Enne sõda...

Protestid võtsid massimeeleavalduse mõõtmed pärast seda, kui miilits asus 30. novembril rahvahulka jõuga laiali ajama. Ning tõeliselt  vägivaldseks muutusid need alles jaanuaris, kui Ülemraada võttis president Janukovõtši initsiatiivil vastu nn 16. jaanuari seaduse millega piirati õigust rahvakogunemisteks ning kehtestati rängad karistused seadusest üleastujatele.

Märulimiilitsad Kiievi kesklinnas 30. jaanuaril. / Scanpix

FOTO: SCANPIX

16. jaanuari seaduse vastuvõtmise järel eskaleerunud kokkupõrgete käigus sai vigastada ja arreteeriti sadu inimesi ning rahumeelselt alanud sündmused jõudsid oma verise kulminatsioonini 18. – 21. veebruaril 2014, mil siseministeeriumi julgeolekuüksused kasutasid rahva laialiajamiseks tulirelvi. Nende traagiliste sündmuste taustal toimusid Euroopa Liidu esindajate vahendusel jätkuvad läbirääkimised opositsiooniga ning samal päeval, – 21. veebruaril, kui täpsuslaskurid Maidanil inimesi otse pähe lasid, – teatas Ukraina president Janukovõtš avalikkusele, et on jõudnud opositsiooniga (Jatsenjuk, Klõtško, Tjagnõbok) kokkuleppele, mille kohaselt kohustub president viima Kiievi kesklinnast ära julgeolekuüksused, korraldama ennetähtaegsed parlamendivalimised ning taastama parlamentaarse vabariigi selle varajasemal 2004. aasta kujul. 

Nendest lubadustest hoolimata jätkusid meeleavaldused, kuna rahvas nõudis, et tagandataks president, kelles nähti süüdlast kümnete Maidanil hukkunud inimeste surmas. Sama päeva pärastlõunal põgenes Janukovõtš Harkivi ja Krimmi kaudu Venemaale. Ukraina parlament eemaldas ta 22. veebruaril ametist, apelleerides «suutmatusele täita oma ametikohuseid».

«Kas olete näinud seda meest?» Ukraina endise presidendi Viktor Janukovõtši tagaotsimiskuulutus auto aknaklaasil Kiievi kesklinnas.

FOTO: Reuters

Sel hetkel tundus, et Ukraina rahvas oli saanud oma tahtmise.

Kuid 27. veebruaril 2014 lõi Moskva sügavas poliitilises kriisis olevale Ukrainale noa selga ning annekteeris Krimmi.

Kreml valmistus hästi

Ettevalmistused selleks suuroperatsiooniks olid alanud juba palju varem. Nädal-poolteist pärast Maidani sündmusi algas Ida-Ukrainas venemeelne separatistlik liikumine, mida orkestreerisid ja finantseerisid kohalikud oligarhid ja Venemaa julgeolekuteenistused. Mässajad hõivasid relvade jõul Ukraina valitsusasutusi, vangistasid inimesi ning rajasid teedele kontrollposte. Paljudest endistest katusepakkujatest ja pättidest said üleöö niinimetatud aatelised vabadusvõitlejad, kes ründasid sõjaväeosi, rekvireerisid autosid ning karistasid neid, kes ei osanud uue võimu üle piisavalt rõõmu tunda. Välja kuulutati Donetski ja Luganski «rahvavabariigid» ning ajalooareenile astusid sellised uued sangarid nagu Girkin, Givi, Motorola, Pušilin, Plotnitski jt.

Kogu seda tegevust saatis retoorika Ukraina fašistidest, bandeeralastest ning Ameerika luure salasepitsustest. Korraga olid ukrainlased aastakümnetepikkusest rahumeelsest kooseksisteerimisest hoolimata muutunud vene rahva suurimateks rõhujateks ning vaenlasteks.

Sellal, kui ukrainlased püüdsid mõista, mis üldse toimub, hõivasid separatistid Ida-Ukrainas ulatuslikke maa-alasid ning kinnitasid Moskvast saadud raskerelvade, palgasõdurite ja tšetšeeni võitlejate toel oma võimu. 2014 kevadel ja suvel algasid tõsisemad relvakokkupõrked. Peagi pulbitses idas täiemõõduline (venna)tapusõda…

Eestlase jaoks oli Ukrainas toimuv midagi täiesti ennekuulmatut ja sürreaalset. Kuidas on võimalik, et Venemaa tungib kallale oma pisemale vennasrahvale? Ning kuidas on võimalik, et terve Venemaa ei tõuse sellise sammu peale barrikaadidele? Mis neil arus on? Kas nad on hulluks läinud...

Usun, et enamik Eesti inimesi tajus toimuvat agressiooni ja ebaõiglusena ning soovis nõrgemaid aidata.

Tekst ilmub kahes osas.


MTÜ Vaba Ukraina saadab ravimeid ja meditsiinivarustust iseseisvuse ning territoriaalse terviklikkuse eest seisvatele Ukraina seaduslikus korras asutatud sõjaväelistele ja muudele relvastatud ühingutele, muu hulgas Ukraina armeele ja Ukraina rahvuskaardile.

MTÜ Vaba Ukraina tegevust saab toetada rahaliste annetustega Swedbanki kontole EE042200221060257931