Kaur Paarop

FOTO: Erakogu

Uue valitsuse moodustumisega on päevakorda kerkinud mitmed ideed, kuidas muuta riigi majanduspoliitikat pärast Reformierakonna pikka valitsusaega. Kui astmelise tulumaksu ja «limonaadimaksuga» suudame me kõik suhestuda ja ette kujutada, kuidas see meie ja riigi elu muudab, siis avaliku sektori võla suhtes asjad nii lihtsad pole, kirjutab SSE Riga (Stockholmi kõrgem majanduskool Riias) majandustudeng Kaur Paarop.

Tuginedes küllaltki triviaalsele majandusteooriale on siiski võimalik saada mingit aimu riigivõla olemusest ja kuidas sellesse peaks suhtuma.

Kui hakata rääkima laenust, siis enamikule Eesti inimestele kangastub eraisiku laen, mis kätkeb endas küllaltki suuri intresse ning tuleb ka lähemate aastate jooksul tagasi maksta. Rääkides aga riigivõlast, tuleb mõista, et laenu tagasimaksmine toimub mitme põlvkonna jooksul, intressid on väiksemad (kuna riigi pankrotistumise tõenäosus on oluliselt väiksem kui eraisikul) ning see on loomulik osa riigi majanduspoliitikast. Näiteks USA riigivõlg 2015. aastal ulatus 104,17 protsendini SKTst, Euroopa kõige tugevamal majandusel Saksamaal oli sama näitaja 71,2, väikesel Eestil aga ainult 10,1 protsenti, millega oleme Euroopa Liidus kindlad liidrid.

Kõige algelisem Keynesi risti mudel väidab, et valitsuse kulutused suurendavad SKTd. Loogika selle taga on ülimalt lihtne, kui valitsus otsustab suunata raha eri sektoritesse, olgu selleks siis kas näiteks tervishoid või infrastruktuur, saab keegi selle raha palgana, kes omakorda suunab selle raha tarbimisse, kust omakorda saavad ettevõtted rohkem raha, investeerivad selle raha, et tootmist suurendada (palkavad rohkem töötajaid) ja nii edasi.

Samamoodi oleks ka Eesti riigil võimalik praegu elavdada majandust, mis oleks igati tervitatav, arvestades, et eelmisel aastal oli SKT kasv vaid 1,1 protsenti. Siiski jääb õhku küsimus, kas ja kuidas mõjutab laenamine riiki ja kas me selle laenu ka tagasi maksta suudame.

Nagu eelnevalt mainitud, toimub riigivõla tagasimaksmine üle aastakümnete, seega tuleks hinnata pigem laenu jätkusuutlikkust kui seda, kui kiiresti on võimalik laen tagasi maksta. Jätkusuutlikkuse hindamiseks on olemas lihtne valem, mis põhimõtteliselt ütleb, et senikaua, kuni me eeldame kõrgemat SKT kasvu ja inflatsiooni, kui on intressimäär, on ka laen jätkusuutlik (protsentuaalselt laenusumma SKT suhtes ei kasva), teataval määral võib isegi nominaalne eelarve tasakaal (eelarve tasakaal intressimakseid arvestamata) negatiivne olla.

Ühekordne investeering

Siit koorub välja ka järgmine mõte ehk laenu on mõttekas kasutada ainult ja ainult ühekordsete investeeringute tegemisel, kuna pärast seda on taas võimalik hoida nominaalset eelarve tasakaalu positiivsena või kergelt negatiivsena hoida. Tulevane valitsus on ka sarnaseid ettepanekuid teinud a la Tallinna-Tartu maantee 4-realiseks või Tallinna-Helsingi tunneli ehitamine. Siiski tuleb hoolikalt kaalutleda, kas see investeering tasub ka tulevikus ära ehk tulevased hoolduskulud ei tohi olla suuremad kui saadav kasu SKT-le.

Rääkides intressimääradest, siis tänapäeva ühiskonnas on need valitsuse võlakirjadel väga madalad. Konkreetne intressimäär sõltub iga riigi krediidireitingust ehk kui usaldusväärne võlgnik on antud riik.

Eesti on S&P poolt hinnatud küllaltki hea AA- reitinguga (maksimaalne reiting on AAA), seega näiteks Hiinaga oleme samal tasemel, Prantsusmaal on vaid veidike kõrgem ning Läti ja Leedu omavad reitingut A. Vaadates teiste Euroopa Liidu riikide võlakirjade intressimäärasid, võiks uskuda, et ka Eesti puhul ei ületaks need 0,3 protsenti (praegu Eesti keskpank võlakirju ei müü).

Lõpetuseks võib öelda, et riigivõlga ei maksa kohe kindlasti karta, kuna see on loomulik osa majanduspoliitikast ning ei tasu uut valitsust selle põhjal maha teha, juhul kui selline otsus tehakse. Siiski tuleb kriitiliselt suhtuda sellesse, kui palju ja mis eesmärgil valitsus välislaenu kaasata otsustab.