Ahto Lobjakas.

FOTO: .

Kolumnist Ahto Lobjakas tõdeb, et see, mis saab juured alla vabas Egiptuses, Tuneesias, Liibüas, ei saa olema lääne demokraatliku õigusriigi traditsioon.

Tuleb tund, tuleb ka mees, ütleb pooleldi piiblist pärit inglise vanasõna. Millegi tund on Lähis-Idas selgelt tulnud – nüüd, mil Tuneesias ja Egiptuses on kukkunud autokraatlikud klikid –, aga mille tund täpselt, on vara öelda. Palju sõltub sellest, mis juhtub lähipäevil Liibüas, Bahreinis, Jeemenis ja mujal araabia maailmas. Veel rohkem sõltub sellest, mis juhtub järgmistel kuudel esmajoones Egiptuses, araabia maailma rahvarohkeimas riigis.

Kõige rohkem sõltub inglise kõnekäänu ülekantud tähendusega «mehest» (andestatagu šovinism, mis araabia tavade taustal kätkeb siiski endas üht olulist külge asjade seisust). Keegi (või miski) peab muutuste tuule nüüd lihaks tegema. Pudelist välja lastud džinn ootab käske.

Araabia ilma enda hääled on esialgu veel kakofoonia, kõik mõtted on uued, selgeid juhte ei ole. Egiptuse Moslemi Vennaskond, millega neokonservatiivsemad kommentaatorid (vt nt The Washington Times 18.02) lugejaid hirmutavad, on hoopis midagi muud kui Palestiina Hamas. Sarnaselt Hamasiga on Vennaskond aastaid täitnud opositsioonilis-sotsiaalpoliitilise vaakumi, mis autokraatlikus islamimaailmas on kerge tekkima, pakkudes teenuseid, mida valitsus kas ei taha või ei suuda alamatele kättesaadavaks teha.

Vabades oludes on liikumise karmi islamitõlgenduse loomulik valimispotentsiaal aga paariprotsendiline, ütlevad kohalikud. Ka mainitud tõlgenduse usupuhtus on liialdatud, liikumise vaimse isa Sayyid Qutbi pärand sisaldab rohkelt lääne mõjusid (Qutbi USAs veedetud aastate kogemusest Euroopa anarhismi- ja revolutsioonitraditsioonideni).

Omaette alahinnatud tegur on igas egiptlases lõõmav uhkus Egiptuse enam kui 5000-aastase tsivilisatsiooni üle, mis on teatavas (mitte ainult turismimajanduslikus) pinges islamiga. Lisagem siia Egiptuse ühiskonna usulise tolerantsi traditsioon ja saame koostisosad millekski potentsiaalselt väga huvitavaks.

Loogiliselt võiks katalüsaatoriks olemist või teenäitamist oodata läänelt, kuid siin on mitu «aga». Alustuseks, lääs – loe: USA ja Euroopa Liit – on enam kui ühel põhjusel kaotanud oma kunagise ekspansiivse teravuse ning pretensioonid globaalsele moraalsele autoriteedile.

Iraak ja Afganistan on võtnud tuule USA purjedest. Mõtlemapanev on ka tõik, et esimeseks sädemeks praeguses araabia kulutules oli vikileke, mis USA diplomaatiliste silmade läbi paljastas Tuneesia esimese perekonna korruptsiooni. Skoor on hetkel Wikileaks 2 : USA 2, kulutatud ressursid samas võrreldamatud.

Ka ei ole president Barack Obama globaalse visionäärina samas suurusjärgus Ronald Reaganiga, kes suuresti pani paika USA kursi 1989. aasta revolutsioonide laineks. USA hüplik reaktsioon Egiptuse sündmustele tulenes ajakirjanduses osundatud allikate andmeil presidendi võimetusest valida kahe nõunike leeri vahel, kellest üks rõhus vabadusele, teine USA huvidele.

Viimased on USA-l regioonis massiivsed, alates naftast (Thomas Friedman on kirjeldanud kogu piirkonda USA vaatepunktist «suure tuima bensiinijaamana») ja lõpetades geostrateegiaga (Bahreinis näiteks on üle 60 aasta asunud USA 5. laevastiku operatsiooniline baas).

Omaette probleem on Iisrael, viimaste aastakümnete USA tähtsaim globaalne liitlane. Hosni Mubaraki Egiptus oli Iisraeli jaoks sõbralik riik, uus Kairo seab suhted suure tõenäosusega sõltuvusse rahuprotsessist Iisraeli ja Palestiina vahel. 1978. aasta Camp Davidi rahulepet Iisraeliga tõlgendatakse Egiptuses kui midagi, mis sõlmitud kogu araabia maailma nimel.

Parimal stardipositsioonil peaks paberite järgi olema EL oma naabruspoliitika ja Vahemere-naabritele suunatud Barcelona protsessiga (paigas 1995. aastast). Kõik, mida ELil aga pakkuda on olnud, on liidrite üldsõnalised deklaratsioonid ja «kõrge eriesindaja» Catherine Ashton.

Milline on lõhe pakutava ja ootuste vahel, illustreerib ehk parimini tõik, et kui Ashton teatas Tuneesias, et EL annab riigile kiires korras 17 miljonit eurot, arvas kohalik liider, et kuulis «17 miljardit».

Kuid ELi vaevava välispoliitilise vindumise juured on sügavamal. Viimase aasta jooksul on Ukraina, Valgevene ja Gruusia kõige kõrgemal tasandil kurtnud, et ELil puudub nende jaoks igasugune visioon. Sama kogemus ootab uusi valitsusi Tunisest Kaironi.

On võimalik, et ei USA, EL ega kõik kõnekäänulised kuninga mehed suudaks parimagi tahtmisega vabadusele ärganud araabia maailma oma näo järgi kujundada. Euroopa multikulturalismidebati mündil on laiemas maailmas hoopis suurem teine pool (kui see võimalik on).

Kui Euroopas kardetakse paralleel­ühiskondade teket (vt nt Euroopa Nõukogu peasekretäri Thorbjørn Jaglandi avaldust eelmisest nädalast), siis maailmas on «paralleelkaasaegade» (ingl parallel modernities) olemasolu juba ammu üha halvemini hoitud saladus.

See, mis saab juured alla vabas Egiptuses, Tuneesias, Liibüas vm, ei saa olema lääne demokraatliku õigusriigi traditsioon. Ka parimal juhul nihutavad kohalikud tavad tekkiva ühiskonnakorra osalusteljel massidemokraatia äärmusse. Võimude lahusus saaks olema meie tavadest hoopis teistmoodi rakenduv põhimõte.

Ajaloolise õigluse nõudmine Iis­raelilt trumpaks üle ilmselt enamiku poliitilistest põhiväärtustest. Teistmoodi hakataks mõtlema globaalsest islamist, k.a moslemi vähemustest üle maailma (sh Venemaal). Lineaarset liberaalset progressiusku laiemalt asendaks vanatestamentlik tsüklilisem arusaam heast ja halvast, kuriteost ja karistusest.

Siin jõuame otsaga islamini, mis seaks oma piirangud fundamentalistlikumal moel Araabia poolsaarel (kuigi on kohalikke teoreetikuid, kes näevad varastes islami tekstides poliitilise pluralismi algeid).
Piiranguid arengutele seab ka USA, ühelt poolt maailmapoliitika aktiivse suunajana, kuid veel põhjapanevamalt passiivselt läbi oma kuvandi araabia maailmas (mille jaoks termin «pehme võim» on selgelt aegunud).

Kõige «läänesõbralikumad» tõotavad uues araabia ilmas tõenäoliselt olla sõjaväele toetuvad valitsused – mis toob vähemalt teoreetilise mudelina ja intrigeeriva kandidaadina loo alguses mainitud mõttelise «mehe» kohale sisse Türgi, islamimaailma ainsa ilmaliku demokraatia. Just armee on seal läbi aastakümnete olnud peamine lääne orientatsiooni garant.

Teoreetiliselt võiks Türgi moderniseerumismudel toimida kogu araabia ilmas, kuid komplikatsioone on palju. Esiteks Türgi staatus kunagise koloniaalvõimuna, teiseks Ankara enda järkjärguliselt üha enesekindlam irdumine lääne kaasaja peavoolust, kolmandaks «materjali» enda tõrksus (araabia maailm on näinud revolutsioone, kuid mitte ühtegi toimivat demokraatiat – kui selleks mitte lugeda praegust Iraaki).
Kindel on üks – kui «araabia tänava» status quo lõplikult murtakse, saab maailm olema üks hoopis teistsugune koht.
Autor on Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik.