/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Kümne aasta eest seisid mitmesugused poliitikud, ideoloogid ja muidu asjamehed heast meelest õhetavate nägudega rambivalguses – avaliku teabe seadus oli vastu võetud. Kõikvõimalikud dokumendid pidid muutuma kättesaadavaks internetis (tiiger oli oma selja küll kumeraks tõmmanud, kuid alles valmistus hüppama).
«Avatus», «läbipaistvus», «avalikkuse kontroll» korrutasid kõik ühest suust. Eesmärk: tagada igale inimesele võimalus toolilt tõusmata täpselt järele vaadata, milline ametnik millega tegeleb ja kui palju talle selle eest raha makstakse.
See oli ka reaametnikele suurepärane seadus – visalt levinud jutud riigi heldusest lõppesid kiiresti, sest palgaandmete avalikustamine näitas, et riik on samasugune tööandja nagu teisedki. Toona oli ta kohati isegi ihnsam.
Kümme aastat hiljem seisavad samasuguste õhetavate nägudega poliitikud ja asjamehed jälle rambivalguses. Aga nüüd ei räägita enam avatusest, nüüd räägitakse kaitsmisest ja julgeolekust.
Olgu tegemist mingitel segastel motiividel toimuva vendeta või tõsise murega riigi julgeoleku pärast (viimast naeruvääristada pole tõesti põhjust), jätavad mitmed viimase aasta jooksul ette võetud seadusandlikud initsiatiivid mulje vastassuunas liikumisest – avatuse asemele trügib suletus.
Võimalik, et ametnike kontaktandmete koristamine kodulehelt teeb vaenulikel luurajatel elu ebamugavamaks (nemadki on ainult inimesed ja tänulikud ilmselt iga infokillu eest, mis vähendab vajadust õue minna). Kuid asi pole seaduse eesmärgis, vaid selles, kuidas seadusloome edule või ebaedule reageeritakse.
Politoloog Tõnis Saarts kirjutas läinud aasta novembris «ilmeksimatuse sündroomist», koalitsioonipoliitikute üleolevast reaktsioonist mis tahes kriitikale. See ei puuduta ainult ajakirjanike väljaütlemisi. Väitega «te ei saa nagunii asjast aru» tõrjutakse eemale ka riigikontrolör, õiguskantsler ning ühiskonna- ja majandusteadlased.
Suhtumises meediasse on aga mitmed poliitikud võtnud lisaks üleolekule omaks ka isalikkuse. Kui kolmapäeval jättis riigikogu nn looritamise seaduse vastu võtmata, siis ei suutnud näiteks justiitsminister end enam tagasi hoida, vaid väljastas pressiteate, kus ta tõreleb ajakirjanikega nagu lastega, kes on tooli ära lõhkunud – nüüd seisad püsti ja tunned, kui halb sul on olla!
Justiitsminister pole ses osas ainuke, ammukski pole ta Eesti poliitika «isalikkuse elav klassik». Ta on lihtsalt värskeim näide. Lisaks ebasiirusele on sedasorti reaktsioonid lihtsalt kohatud, sest demokraatia peaks tähendama võrdseid inimesi, kuid sellise retoorika taustal on tajutav soov jaotada ühiskonda «lasteks» ja «vanemateks».