Peep Pahv: pilk peeglisse ja koos edasi

Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv. Foto: Andres Haabu

Korvpalliliidu presidendiks saav Jaak Salumets ütles välja tõe, mille peaksid oma lipukirjaks võtma kõik spordialaliitude juhid. «Korvpalliliit on klubide jaoks teenindavas rollis. Alaliidu juhatus ja tegevjuhtkond pole põllul tööd tegevate inimesteta mitte keegi,» teatas spordimehe ning treenerina tulest ja veest läbi käinud mees. Individuaalalal võib klubi asendada lihtsalt sportlasega – mõte jääb samaks.

Eriti tähelepanelikult tasuks seda lauset lugeda Eesti Suusaliidu juhtidel, kes ähvardavad alaliiduga lepingu sõlmimisest keelduvaid sportlasi MK-etappidele mitte lubada. Olgu omavahelised arusaamatused millised tahes, alaliit peab tegema kõik selleks, et sportlaste töö väljenduseks olev võistlemine ei kannataks. Alaliit on loodud sportlastele võimaluste loomiseks, mitte selleks, et küsitava sisuga ja sportlaste silmis sobimatute lepingute abil neile oma tahtmist peale suruda.

Jõupositsioonilt allkirja nõudmise asemel tuleks välja selgitada, miks üks või teine punkt on sportlastele nii vastukarva ning mida saaks teha erimeelsuste lahendamiseks. Probleemid tuleb lahti rääkida juba varakult, mitte jätta lahenduse otsimist võistlushooaja alguseks.

Vastuseis lepingule, milles sportlasel lasub rohkelt kohustusi, kuid alaliidu roll piirdub mõne elementaarse punkti täitmisega, oli ju etteaimatav – eriti veel olukorras, kus alaliidu enda osa sportlaste ettevalmistuse rahastamisel jääb tagasihoidlikuks ning suur hulk koondisest on koondunud Team Haanjasse ja eelistab harjutada oma raha eest ja omapäi.   

Suusatamise sisetülis pole siiski kõik must ja valge ning sammu tagasi peaksid tegema ka Team Haanja liikmed. Loomulikult võib alati lepingupunktide üle diskuteerida, mõne nüansiga mitte nõustuda ning pakkuda asemele oma varianti, kuid lähtuma peab reaalselt olukorrast.

Team Haanja arhitekt Mati Alaver ja mõned vanemad suusatajad mäletavad veel selgelt aegu, millal nad olid Eesti spordis sisuliselt eristaatuses. Suusatamine oli Eesti spordi lipulaev, raha jagus ka toonases mõistes teisejärgulistele tegijatele ning tingimused treenimiseks ja äraelamiseks olid suurepärased.

Praegu on olukord teine. Eesti suusatamisse pole jäänud ühtegi säravat staari, rahakad sponsorid on ala juurest lahkunud ning võrreldes kunagiste võimalustega tuleb läbi ajada piskuga. Tuleb arvestada tegelikkusega, et nii-öelda murdmaasuusatamise liidu aeg on läbi. Nüüd jagub suusaliidus rohket tähelepanu ka teistele aladele. Toimunud muutuste – mõned on nimetanud seda ka paleepöördeks – pärast vimma pidada näib samuti väiklasena.

Müts maha Team Haanja inimeste ees, et nad on suutnud leida endale otsetoetajaid – võtmeisikuks on siin jätkuvalt Alaver –, kuid samas tuleb mõista, et suusaliidu jaoks on need toetajad kadunud. Sellega tuleb arvestada.

Vaevalt lähiajal suusarahva rahakott paisub. Seepärast oleks paslik mõlemal leeril peeglisse vaadata ja mõtelda, mida ja kuidas saaks teha, et Eesti murdmaasuusatamine mudast välja tuua. Koos. Omavahelise sõjata.