Toomas Kivimägi

FOTO: Liis Treimann

On kummaline, kui vasakpoolsed ise häbenevad seda, kes nad on. Miks muidu kardetakse nii paaniliselt nimetamast plaanitavat kursimuutust Eestis vasakpoolseks. Kusjuures ei tehta mitte üks, vaid lausa mitu sammu vasakule. Piisab juba esimesest sõnumist – riigieelarve tasakaal prügikasti, kirjutab riigikogu majanduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi (Reformierakond).

Pole võimalik teha korraga pikka sammu kahes erinevas suunas: puistata lennukist rohkem raha (maksusoodustused, toetused, palk) ühelt poolt ning suurendada riigi investeeringuid teiselt poolt, ilma maksukoormust tõstmata. Välja arvatud juhul, kui ei pisteta kätt võõrasse taskusse. Ent just laenukoormuse suurendamist plaanitakse, mis on siis teine «uus suur idee».

Investeeringud

Miskit on ka head: investeeringuid infrastruktuuri kavatsetakse suurenda. Ehk kui vasakvalitsusel on plaanis juba Haapsalu raudtee taastamine, siis ei saa olla kahtlust, et sünnivad ka Rail Baltic ning Tallinna–Tartu ja Via Baltica 2+2 maanteed, sest on ju viimased esmamainitust penikoorma jagu eespool, arvestades majanduslikku ja poliitilist põhjendatust, turvalisust, keskkonda, julgeolekut jm argumente.

Rail Balticust loobumine oleks lausa kuritegelik, kusjuures sellega samaväärne on trassikoridori ümbermängimine. See tähendaks enneolematut tagasilööki Balti riikide koostööle, vähendaks meie julgeolekut ja tõsiseltvõetavust Euroopa Liidu institutsioonides. See tähendaks, et maha võib matta ka idee Tallinna–Helsingi tunnelist. See oleks Eesti jaoks pöördumatult kahjulike tagajärgedega, viga, mida hiljem ei paranda.

Ent veel optimistlikult: kui kõik need objektid saavad lähema 10-15 aasta jooksul tehtud, pole ka Haapsalu raudtee küsimuseks. Jõuluime ongi sündinud. Küll oleks aus lastele kuuse all kinke üle andes öelda, et neil endil tuleb need suureks saades kinni maksta.

Kui nimetatud investeeringud õnnestuks teha ilma eelarvet tasakaalust välja viimata, oleks lausa kiitust väärt. Paraku on seda naiivne oodata. See, mis oli IRLi jaoks püha veel eile, pole seda enam homme. Kusjuures, mitte kaua aega tagasi nõudis just IRL eelarve tasakaalu põhimõtte sissekirjutamist põhiseadusesse. Mida või keda siis üldse uskuda?

Palju ambitsioonikam ja jätkusuutlikum oleks riigieelarvest tehtavate investeeringute osakaalu suurendamine. Jutt on omatuludest, mitte Euroopa Liidu toetustest. Ent kardan ka siin vastupidist. Trikitamise ruumi on: võtta riigieelarve investeeringute realt jooksvateks kuludeks ja seetõttu «ära jäänud» investeeringute katteks laenu. Ja saabki väita, et me pole laenu jooksvateks kuludeks kasutanud. Kusjuures jutt on sadadest miljonitest eurodest.

Loodan, et härra Sesteril jätkub meelekindlust, et laenuraha ega riigieelarve investeeringute (baasi) arvelt ei hakata maksma palka või ostma bensiini nagu tehti Pärnus aastaid tagasi. Millega see kõik lõppes, ei taha meenutadagi...

Maksupoliitika

Eesti on OECD riikide hulgas kõige konkurentsivõimelisema maksukeskkonnaga riik. Kolmandat aastat järjest. Teoreetiliselt saab ka esikohal olles asju paremini teha, ent risk seda torkides asju halvemaks muuta on kümme korda suurem. Ettevõtjate sõnum on ühene: ärge torkige makse. Saatuse irooniana ütleb seda ka Oleg Ossinovski. Seda ütlevad eksperdid. Näis, kas ekspertide juurdekutsumine läbirääkimistele on vaid osa etendusest või on ka siiras soov neid kuulata ja nendega seisukohtadega arvestada.

See kõik - laenukoormuse suurendamine, ettevõtjate maksukoormuse kasv, riigieelarve tasakaalust välja viimine - võib peegelduda lühiajaliselt finantsimena. Algul on soe ja mõnus tunne..., aga see ei ole jätkusuutlik.

Peame ka endale tuhka pähe raputama: konservatiivse maksu- ja rahapoliitikaga, mille eestkõneleja on Reformierakond viimased 22 aastat olnud, oleme katnud uuele võimalikule koalitsioonile uhke laua – madal laenukoormus, korralikud reservid, tasakaalus eelarve. Ja pidu võib alata. Ent süües kasvab isu. Uus ja suurem arve tuleb: ikka ettevõtjatele, meie lastele ja järgmisele valitsusele. Nii palju siis uuest suurest narratiivist...