Alar Nääme: võimuvahetus aitab Tallinna vanalinna

Tallinna vanalinn Foto: SCANPIX

Uus võimuliit loob võimaluse Toompea ja all-linn koostööks, millest unikaalsel Tallinna vanalinnal on ainult võita, kirjutab Tallinna Kesklinna vanem Alar Nääme (Keskerakond)

Kunagi mahtusid linna südamesse nii elamud kui kirikud, kõrtsid kui kloostrid. Tänapäeval ei tee mõni lõbustusasutuse pidaja endale naabrite kaebustest mingit probleemi, mispeale solvunud vanalinlased asuvad kompromissitusse võitlusse kogu meelelahutusäriga.

Viimase näitena võib tuua linnavõimule esitatud taotluse sulgeda vanalinnas erootilise eeskavaga kinnised klubid, kuigi nende tegevus ei häiri naabreid; protesteerijad isegi ei tea, mis vaikselt tegutsevates lõbustusasutustes õigupoolest toimub.

Vanalinnaga seotud soovide skaala ulatub kõikelubatavusest (äri olgu püha ja inimene peab ometi saama lõõgastuda!) äärmuslike keeldudeni. Ehkki vanalinn pole mingi sünge tagahoov, vaid parim, mida Tallinnal on pakkuda, sumbub tulemuslik arutelu selle üle, milline vanalinn teeks meile au ja meeldiks võimalikult paljudele, tihti laussüüdistuste ja ärategemise tuhinasse.

On selge, et vanalinna ei sobi igasugune majandustegevus; äride teket siin ei saa seega jätta vaba turu meelevalda. Võitjaks jäävad siis kiire käibe ja suure tulu jahil ettevõtted, mitte miljöösse sobituvad missiooniga käsitöökojad.

Uue valitsuse ametisse asumisega tekib ajalooline võimalus riigi- ja linnavõimu koostööks. Seetõttu meenutan kaht varasemat mõtet, mille elluviimine aitaks vanalinna terviklikkuse ja kultuuripärandina säilitamisele tublisti kaasa.

Muinsuskaitsenõuete tõttu on vanalinnas kinnisvara korrastada ja hooldada tublisti kallim kui mujal, eriti uusasumites. Praegu on kogu lisakulu pandud omanike õlule, sest renoveerimistoetusi eraldatakse marginaalses mahus. Vanalinna autentsena säilimiseks on viimane aeg luua riiklik renoveerimistoetus  või kindlustada omavalitsusele võimekus seda toetust kasutada.

Pädeva komisjoni otsuse alusel peaks toetus võimaldama katta muinsus- ja kultuuriväärtuslike hoonete puhul kuni 70 protsenti renoveerimiskuludest. Muidugi peab sellega kaasnema ka suutlik järelevalve ja vajaduspõhine sekkumine, et lõpetada olukord, kus lagunevates keskaegsetes hoonetes hävivad kultuuriväärtused. Vanalinnas on ka praegu ohustatud maju, mida renoveerimistoetus suudaks kaitsta, lisades Eesti peamisele turismiobjektile väärtust.

Teiseks tuleks linna ja riigi koostöös leida võimalus toetada vanalinnale loomuomaste toitlustusasutuste ja käsitöökodade rentimist. Me ei peaks käed rüpes vaatama, kuidas parimad äripinnad lähevad globaalsete brändide esinduspoodidele või merevaigumüüjatele. Rahvuslike kõrtside, pagarikodade, sepapadade, klaasikodade, potivabrikute, kudumistubade jms pidajatel ei jätku lihtsalt kallite pindade rentimiseks raha.

Poleks samuti paha võimaldada lihtsustatud korras toetust alustavatele ettevõtjatele, kelle äri lähtub sobivusest vanalinna. Uskuge, need kulud teenivad end tänu kasvavale turismiärile kiirelt tasa.

Kindlasti leidub seesuguseid head eesmärki teenivaid abinõusid veel. Oktoobris jalakäijatele avatud Viru tänav tähistas vanalinna inimsõbralikumaks ja atraktiivsemaks muutumist. Nüüd hõlmab autovaba piirkond vanalinnas lisaks varasemale Harju tänavale ka Viru ja Kuninga tänava ning Vanaturu kaela.

Kindlasti suurendab korrastatud peatänav kogu vanalinna atraktiivsust, piirkonna kinnisvara hinda ning annab uue hingamise tänavaäärsetele ettevõtetele. Põhjalik remont toob lõpuks kõigile kasu ja kummaline on meenutadagi suurimat tulu saavate äriomanike vaenulikke avaldusi – justkui oleks Viru tänav suur hädaorg, kus ettevõtjaile kaikaid kodaraisse loobitakse. Küllap mõistavad ka kõige suuremad kurtjad nüüd, kui ärikeskkond on saavutanud uue kvaliteedi, et kiruti igati vajalikku ettevõtmist.