Orenti Kampus

FOTO: Erakogu

Arvud näitavad, et eestlane ei ole kiriklik rahvas. Ei ole. Niimoodi saab öelda, et meie president toimis enamuse kohaselt. Rahvas valib riigikogu, riigikogu presidendi, kirjutab teoloog ja õigeusu vaimulik Orenti Kampus.

Niisiis. Statistika järgi ei käi Eestis umbes miljon inimest kirikus, vt «Janek Mäggi: miks president Kersti Kaljulaid Jumalat kardab?». Eestlastest õigeusklikke arvatakse olevat kuni 30 000. See arv on maksimum, ja minu arust liialdus. Seega ei käi eestlastest umbes peaaegu kõik (umbes 900 000st 750 000) kirikus, kui eeldada, et ainult kristlased käivad kirikus.

Arvud näitavad, et eestlane ei ole kiriklik rahvas. Ei ole. Niimoodi saab öelda, et meie president toimis enamuse kohaselt. Rahvas valib riigikogu, riigikogu presidendi – kõik on korrektne ja tulemustes on näha rahva meelsust, olemist, usku, uskmatust, rumalust, arukust, mida iganes.

President Kersti Kaljulaid. Foto:

FOTO: Mihkel Maripuu

Viidatud Janek Mäggi ja Tõnu Lehtsaare arvamus on mu arust demagoogia ja propaganda. Suhtekorraldusfirma Powerhouse juhi Mäggi oma on lausa nende žanrite kõrgtase. Arvan, et see pole taotluslik, vaid nad elavad selles ja sellistena. Või on see seotud n-ö usuküsimustega. Demagoogia ja propaganda üks võtteid on tuua sisse n-ö pühimad asjad lööklausete või löökmõtetena. Mäggi toob Arvo Pärdi, Lehtsaar Eesti vabaduse. Pärt on Mäggi käes otsekui finaaliks enne sedastamist Kivirähki vastu, et 300 000 ei ole filatelistide klubi. Kust ta seda võtab? Oma uskmatusest, et nii suurt sellist klubi ei saa ju ometi olemas olla?

Lehtsaare märkus Konstantin Pätsi kohta, et tänu tema kirikusse mitteminemisele jäime ilma vabadusest. See on demagoogia. Nimelt, Konstantin Päts oli avalikult kristlane, õigeusklik. Meie praegune president Kersti Kaljulaid seda ei ole. Demagoogiale ja propagandale omaselt segatakse erinevad kategooriad, erinevad tasemed, seisundid, olukorrad. Ja pealegi, kui lugeda omaaegsest turuprohvetist Karl Reitsist, siis on näha, et vabaduse kaotus oli eelkõige seotud kristlaste uskmatusega, näiteks Tallinnas visati ta välja nii luterlikest kui ka vabakiriklikest kultushoonetest. Päts ka muidugi viskas ta välja, aga Päts oli kui koondkuju kristlastest eestlaste uskmatusest. Ja kirikusse, kust on välja visatud Jumala prohvet, loomulikult kristlane oma jalga ei tõsta.

Ma ise arvan olukorrast selliselt, et kui me veel kaua oma presidendi üle nuriseme seoses kirikuga, siis lõppeks Jumal annabki meile presidendi, kes käib usinalt kirikus, ja ka kloostrites. Selleks võiks olla näiteks õigeusklikust president Vladimir Putin.

Me kipume arvama, et ta pole usklik, aga ta on tõesti usklik. Ta ei mängi. Üks tema usutegusid on näiteks, et ta toetab riigirahaga kloostrite ehitusi ka praegusel kriisi ajal. Võib-olla ka oma rahaga. Ta on usklik, kes käib kirikus ja ehitab tapariistu. Ta on usklik, kes käib kirikus ja laseb tappa inimesi. Ta on usklik, kes käib kirikus ja tungib kallale teisele riigile. Vot selline tase on tänapäeva kristlikul kirikul ja kristlikel presidentidel. Ja kui me ei suuda olla tänulikud, siis saame lõppeks oma tahtmise – tõeliselt tõelise tõsiusklikust uskliku presidendi, kes laseb väljastada seaduse, mis kaitseks usklike usulisi tundeid. Ja kui president ikka solvab usklikku, siis on tal vangimajja minek.

Venemaa president Vladimir Putin jumalateenistusel. Foto: Scanpix

FOTO: ALEXEY DRUZHININ/AFP

Selle valguses, ma arvan, tegi meie president Kersti Kaljulaid ääretult kristliku teo, kui jättis minemata luterlikku kultushoonesse. Ja ka patriootliku teo. Nimelt. Vaadake loogikat. Õigeusu kirik Venemaal on Putiniga üks. Õigeusu kirik üle maailma on üks ja ühtne. Ja üks osake (või kaks) sellest õigeusu kirikust kuulub koos Eesti luterliku kirikuga Eesti Kirikute Nõukokku, olles niimoodi üks, üksmeelne. Nii tegi meie president ka ääretult Eesti iseseisvust tunnustava ja taotleva teo, kui jättis minemata kirikusse, mis on Putiniga üks.

Eks see ole ka demagoogia ja propaganda?

Ja lõpetuseks Uku Masingu tsiteerimisest. Lehtsaar viitab Masingule seoses usuga. Mina samuti. «Nagu islami kirik, võib ka teie tõeliselt tõsiusklik kirik elada sellest, et keegi Jeesus on toonud maailmale uue või radikaalse või mis tahes mittemidagiütleva omadussõnaga väljendatava eetose. Mis on võimalik islamis, miks ei peaks see võimalik olema luterluses, mida teie loote ja usute.» Seda ütles Masing luterlikele vaimulikele ja vaimuliku kandidaatidele 1960-l. See tsitaat kehtib tänaseni, uskuge või mitte.

Ja luterluse asemele võib panna vabalt näiteks õigeusu, arvestades konteksti. Ja veel. «Pinnaline inimene, kui ta on valitsemishimuline, siis ta unustab selle, et orjastab teised, ta ähvardab neid mõõgaga, ähvardab kirikukariga, ähvardab oma seljatagusega, ähvardab sellega, et lubab paluda kellegi eest, alati ta ähvardab võimuga.» (1940) Ja tõesti, viidatud artiklites on ähvardatud traditsiooni (kuhu kuulub muidugi kümme käsku ja mäejutlus kui eetos) kui seljatagusega, kelle üheks eestvõitlejaks on seatud Arvo Pärt; kirikukariga kui Jumala nuhtlusega (vabaduse ära võtmise näol); mõõgaga kui vabaduse kaotusega; ja viimaks tõesti ähvardatakse leebel moel palvetada. Uskumatu, aga tõsi.