Janek Mäggi saates «Vahetund Postimehega».

FOTO: Eero Vabamägi

President ei pidanud õnnistama kirikut, kirik tahtis õnnistada presidenti, oma keeles. Siit tekkiski mõistmatus, kirjutab suhtekorraldusfirma Powerhouse juht Janek Mäggi.

Vaevalt on Eestis avaliku elu tegelast, kes julgeks kõvahäälselt tunnistada, et ta ei ole kunagi lugenud Eesti kõige kuulsamast kirjandusteosest, viieköitelisest sookuivendamise käsiraamatust ühtegi osa. Jutt käib A. H. Tammsaare «Tõest ja õigusest».

Mõned sõnahullud päriseestlased defineerivad «Tõe ja õiguse» kaudu kohaliku inimese vaimset võimekust – intelligentne inimene on suutnud «Tõde ja õigust» lugeda, tsiteerib seda regulaarselt, ning kui meelde tuletada ei viitsi, tungleb iga kuu esimesel päeval kümne sõrmega Tallinna Linnateatri e-piletisabas, et Elmo Nüganeni kunstiliselt voolitud tükid teatrilaval ära ja/või üle kaeda.

Ometi on terve maailm täis intelligentseid inimesi, keda soode kuivendamine ei morjenda.

Kui ma kirikus ei käi ja Jumalat ei usu, ei tähenda see, et Jumalat olemas ei ole. Ta võib siiski olla. Kui ma kirikus käin, ei tähenda see, et ma Jumalat seal kohtan ja ma usun tema olemasolu.

Iga kristlane on aeg-ajalt ateist – me kõik oleme oma südames teda salanud; ning iga ateist on aeg-ajalt kristlane – nende üle, kes evangeeliumit kuulnud ei ole, mõistetakse kohut südametunnistuse järgi.

«Kuid riiklike tähtpäevade, samuti kiriklike pühade puhul kirikus käimine ei oleks siiras olukorras, kus kirikuskäik pole olnud minu jaoks varem nende tähtpäevade osa,» kirjutas president Kersti Kaljulaid oma Facebooki seinale, ja sai 3957 laiki.

Ma talun presidendi otsust, aga pean seda siiski väga kehvaks. Presidendi jaoks ei ole ka eliidi kätlemine olnud varem tema vabariigi aastapäeva tähistamise osa. Siis poleks siiras ka kätlemisega algusttegemine, mis tuleb tänase seisuga 2017. aasta 24. veebruaril kindlasti.

Kuigi kätlemisel osalemine ei olnud pikki aastaid ka minu vabariigi aastapäeva osa, olen selle riituse austusest nende vastu, kes seda oluliseks on pidanud, neli korda kaasa teinud. Olles armastuses oma riigi ning tema juhtide vastu jäägitu ja siiras.

Kui presidendil kõlbab helistada medali võitnud sportlasele ja teda õnnitleda (kuigi ta seda ala ei harrasta), või Eurovisiooni laulvõistluse võitjale, kuigi ta ei pruugi ise laulumees või laulunaine olla (ning tal võib olla ka sootuks erinev muusikamaitse), sobib tal lubada kristlaskonnal oma institutsiooni õnnistada.

President ei pidanud õnnistama kirikut, kirik tahtis õnnistada presidenti, oma keeles. Siit see mõistmatus tekkiski. Kui president kiriku ja usu keelt ei mõista, ei tähenda see, et ta muutub kohe ebasiiraks, kui selle keele rääkijatega kokku puutub või neile külla läheb.

Maailmas on 6000–7000 keelt. Neid kõiki ei suuda keegi vallata. Aga üksteisele arusaadavaks suudame me ennast siiski teha. Kui käisin Jaapanis, järgisin igas templis täies siiruses kõike, mis oli mulle võõras. Ka Marokos ja Peruus ei tulnud mul pähe kohalikele traditsioonidele mitte kaasa elada.

Mis muidugi ei tähenda, et president peaks muutuma oma tahte vastaselt kirikusõltlaseks või tegema nägusid, mida talle teha ei meeldi. Ta peab jääma iseendaks. Kuid pidama traditsioonist lugu. Jumal pani meie ette elu ja surma, kuid ta ütles: vali elu. Soovitus on, aga vaba valik jääb.

Riigikogu esimees Eiki Nestor kinnitas presidendivalimiste kampaania ajal korduvalt, et ta on ateist, kuid see ei häirinud mind kuidagi. Usuvabadus tähendab õigust uskuda või mitte uskuda. Eiki ei usu, mina usun. Mõlemad oleme demokraadid.

Kui me mõistame homoseksuaale, peame suutma mõista ka kristlasi, tahaks öelda kõigile, kes jälgivad kabe- või malelauda ainult sellelt poolelt, kus nad ise mängivad. Kui tõusta korraks püsti ja vaadata oma seisu ka vastase poolelt, näeme oma seisu (ja seisukohti) hoopis avaramalt. Leiame mõne kombinatsioonigi üles, mida muidu ei oleks märganud.

Üksikkodanikule võib teine kodanik ja tema vaated meeldida või mitte. Kuid riigipea peab kõiki seaduskuulekaid sotsiaalseid gruppe ning nende ajalugu ja traditsioone armastama ja austama ühetaoliselt. Palavalt. Avatult. Tundma kõigi kodanike vastu huvi.

Kui ma ei ole kunagi kirikus käinud, ei tähenda see, et sinna tohivad ja peavad minema vaid need, kes on seal alati käinud. Sünnist saati. Traditsioone saab alati luua või neid hävitada. Edukamad on need, kes loovad. Hukkuvad need, kes hävitavad.

Traditsioonidel võivad olla väga eriskummalised põhjused. Suurbritannia kuningas Edward VII (valitses 1901–1910) jättis pintaku alumise nööbi alati lahti peamiselt põhjusel, et ta oli large gentelman, kuid praegu peame seda etiketi osaks. Sest kõik järgisid teda.

Lennart Meri leidis, et kirik on Eesti kultuuri lahutamatu osa ning presidentide ametissenimetamise protokollilise tseremoonia juurde kuulub ka jumalateenistus. Küsimus ei ole selles, kas president usub, et Jeesus tõusis surnuist üles või mitte. Nagu diplomaatide kooli asedirektor Vahur Made eravestluses tabavalt märkis: riik ei ole ratsionaalne asi. Nagu ei ole ka perekond. Riigil peavad olema traditsioonid, regaalid. Kas ei kõla absurdselt, et veel tänapäeval lööb Inglise kuninganna Elisabeth II oma poega või pojapoega rüütliks? Aga ta on seda teinud. Kui Arvo Pärdi käest küsida, kas Jumal on olemas, vastab ta, et on. Kas helilooja leiab, et tema kirikuskäik on sarnane filatelistide aastakoosolekul või sadomasohuviliste peol käimisega, nagu kirjeldas Andrus Kivirähk? Kardan, et mitte.

2011. aasta rahvaloenduse andmeil pidas Eestis ennast õigeusklikus 176 776 inimest, luterlaseks 108 513 inimest, lisaks ca 24 000 ülejäänud konfessioonide peale kokku. Üle 300 000 inimese. Filateeliaklubist on asi ikka kaugel.

Autor oli Siim Kallase presidendikampaania nõustaja.