Rudolf Stenar Saluoks: vajame keskkoolis rohkem valikaineid

Rudolf Stenar Saluoks Foto: Erakogu

Eesti on mujal maailmas tuntud kui innovaatiliste lahendustega väikeriik, kuid meie haridussüsteemis innovaatilisus kuidagi välja ei löö. Kuna olen ise õpilane, oskan öelda, et selles süsteemis on silmanähtavaid vigu, millega viimase 20 aasta jooksul midagi ette ei ole võetud, kirjutab gümnaasiumiõpilane Rudolf Stenar Saluoks.

Tänapäeva inimkond vajab arenemiseks neid, kes on sidunud enda huvid oma elukutsega, kuna just neil on piisavas koguses motivatsiooni ja uudishimu, et tulla välja innovaatiliste lahendustega. Enamikul neil inimestel on aga üks ühine joon – nad on oma tegevusvaldkonnaga süvitsi kokku puutunud juba enne gümnaasiumi lõppu või siis hoopis kutsekooli tee valinud, kus on õppekava juba spetsiifilisem.

Praegu toimiv haridussüsteem gümnaasiumis sunnib õpilasi õppima aineid, mis ei ole esiteks suurele osale õpilastele huvitavad, teiseks ei anna kohustuslik õppeaine paljudele õpilastele tulevikuks vajalikke oskusi või teadmisi. Kogemuste põhjal võin väita, et hinnete saamiseks kasutatakse nendes ainetes suurema tõenäosusega ebaausaid võtteid, kuid sel juhul pole hindamissüsteemil üldse mõtet.

Inimesed on väga erinevate huvidega ja järgnev väide ei käi kohe kindlasti kõigi kohta, aga peamised ained, mis langevad huvipuuduse ohvriks, on keemia, muusikaajalugu ja kunstiajalugu. Põhjus pole selles, et kellelgi neid vaja ei lähe, vaid selles, et need on kõigile kohustuslikud ja nende õppimiseks kuluv aeg ja energia jätab tihtipeale varju õpilaste enda huvi, olgu selleks siis kas fotograafia, ettevõtlus, programmeerimine või mõni muu valdkond, milles on võimalik karjääri teha ja lõppkokkuvõttes ühiskonnale kasulik olla. Miks ei võiks lõigu alguses loetletud ained olla väiksema mahuga või siis hoopiski valikulised?

Rohkem tuleks keskenduda õpilaste enda huvidele ja sellele, kas nende huvidega on ka võimalik tulevikus leiba teenida. Kui õpilane on leidnud valdkonna, mis teda köidab, siis peaks talle pakkuma veelgi rohkem võimalusi, et selles juurde õppida. Praegune haridussüsteem aga annab õppeaine huvilisele viie kätte ja õpilane jääbki keskpäraseks.

Teine võimalus on aga see, et õpilane tegeleb vabal ajal enda huvialaga, millest tulevikus saab ka tema töö ning ainetes, mis pole elus hakkama saamiseks nii vajalikud ning mille vastu ka huvi puudub, saab spikerdamise toel positiivse hinde kirja. Viimane variant ei tundu olevat aus, kuigi see on nii õpilase kui ka Eesti tuleviku peale mõeldes kasulikum.

Praegu tundub haridussüsteem seisvat mugavustsoonis, hoides suurt osa õppeainetest gümnaasiumis kohustuslikuna. Kõige hullem selle teema juures on see, et mõnes tunnis tunnen, et raiskan nii enda kui ka õpetaja aega, mille eest lõppkokkuvõttes maksab Eesti riik. Seega julgustan haridusministeeriumit astuma välja mugavustsoonist ning mõtlema kaugemale tulevikku, mil praegused gümnaasiumiõpilased peavad Eesti riiki ülal pidama.