Kasvanud inflatsiooniootused on kajastunud Ühendriikides turuintressides ning see on selgelt kõigutanud senist mõnevõrra venima kippunud status quo'd. Meie hulgast siin on neid mõjusid märganud igaüks, kes mingil moel – kasvõi läbi vajaduse kauba eest dollaris maksta ja seda euros müüa – näiteks valuutaturuga kokku puutub. Loomulikult on intressitõus ja näiteks Trumpi protektsionistlik meelelaad teoreetiliselt kasvuvaenulikud, kuid sellega ei näe turuosalised end praegu liigselt vaevavat.
Kui me nüüd aga võtame Brexiti ja Trumpi, siis edasi minnes võivad meid ees oodata «üllatavad» valimistulemused ka Euroopas. Samas võib siinkohal eeldada, et see saab olema mõnevõrra summutatum, sest Euroopas kipuvad domineerima koalitsioonid ning see sama kirutud establishment võib endas leida piisavalt ühtsust, et uustulnukad vähemalt vahetu valitsemise juurest eemale hoida. Kuid ka sellel medalil on teine külg – sellised koalitsioonid ei keskendu mitte üha karjuvamalt vajalikele reformidele, vaid kipuvad jagama aega isekeskis kraaklemise ja populistidega võitlemise vahel.
Ka sellises kontekstis on suhteliselt raske välja mõelda, milline võiks olla toimiv fiskaalse stimuleerimise skeem – asi, mida justkui oleks vaja, kuid mille jaoks lihtsad lahendused juba seni talumatu võlakoorma tõttu puuduvad. Seega võib eeldada, et Euroopa Keskpank jätkab süsteemi püsti hoidmist ning ilmselt ka aitab siis, kui pinged (majanduses) peaksid muutuma poliitiliste protsesside tõttu praegusest suuremateks. See aga tähendab ühte ja konkreetset tõenäolist arengut – Ühendriikidest jäädakse üha enam maha nii kasvu kui intressimäärade poolest. See tähendab aga seda, et varsti võib dollar olla eurost kallim. See on täna suisa väga tõenäoline ja juba ülima märgilise tähendusega sündmus.
Kuigi odav euro on siinsetele eksportööridele meeldiv ja kasulik, tekib tahes tahtmata küsimus, mis Euroopas nii valesti on, et ameeriklased praeguse seisuga tunduvad poolte valijate meelest erakordselt kahtlasele uuele presidendile vaatamata oma majandusega lihtsalt eest ära sõitma? See on see küsimus, mida establishment Euroopas enda käest igal hommikul peegli ees küsida võiks.