Indrek Kuus.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Käimasolevate võimukõneluste puhul on rõõmustav ja uudne see, et koalitsioonileping tulevat lihtne kokkulepe, kus sõnastatakse: «Vähem möla, pikem samm.» Üldse on tore printsiip, kui kogu idee sõnastatakse ühe lausega, veel parem, kui seda tehtaks kolme sõnaga, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

«Vaatame seda asja. Saame kindlasti hakkama. Pole sinu asi. Kohe saab valmis. See on jama. Ei vasta tõele. Tuleb korda ajada. Kõik on selge. Palun üks õlu.» On ju ilusad ja selged laused?

Muidugi on vahva mõnel teemal pikalt juttu heietada, kuid koalitsioonikõnelused, avalikud arutelud, infotunnid, loengusarjad, seminarid jne pole enamasti rahulduse ja rõõmu allikad. Lakoonilisuses on palju võlusid. Vahel pole soovi kuulata kahetunnist oopust, sest vägeva rokkiva laulupalaga saab kolme minutiga vägeva emotsiooni ja sõnumi kätte.

Hüva, võib mõista nagu laulaks ma kiidulaulu kiirustamisele ja pealiskaudsusele. Vastupidi, kui töö ruttu ära teha, siis jääb aega molutamisele. Mis on molutamises head? Väga palju, siis saab mõelda. Mõelda igasugustele toredatele asjadele ja ka sellele, kuidas ebameeldiv töö elegantse kiirusega ära teha. Nagu me teame, tööl on kõige hullem siis, kui tuleb tööl olla, aga tööd pole, kükitada koosolekul, kus on palju pikajutumehi, aga ideid ja tulemust pole.

Paljudele meeldib pikalt rääkida ja oma juttu imetleda, samas ei mõista seda masti kõnelejad, et kuulajatel on kõrini. Tahaks juba midagi mõistlikku teha. Koosolekutel veedetud aeg on elu raiskamine, sõjaväeline välk ja pauk meetod enamasti lihtsate asjade kordaajamiseks kõige parem.

Loomulikult on tore, kui kellelgi on tarvidust lugeda läbi rahvuseepos «Kalevipoeg», juua teed ja kuulata regilaulude kogumikku, kuid kultuurilise elamuse tagab ka ühe toreda soneti lugemine. Või kui on kiire, aga tahaks nalja. Siis pole ju mõtet piduriideid selga panna, taksot tellida ja minna teatrisse komöödiat vaatama, vaid piisab, kui sõber räägib mõne hea anekdoodi ja saab lõuatäie naerda. Samuti on tunduvalt mõistlikum harrastada 100 või 400 meetri jooksu kui joosta maratoni. 40 kilomeetri läbimiseks on ammu leiutatud autod, autobussid ja rongid.

Pikkade koosolekute ja kõneluste viljaks on enamasti hiidpikad deklaratsioonid, mille koostamiseks läks palju aega, kuid mis tihtilugu on osutunud täiesti ebavajalikuks. Mõistagi on erandeid, sest kollektiivse loominguna sündivaid entsüklopeediaid,  arengukavasid, detailplaneeringuid on kahtlemata vaja, kuid suurem osa punnitatud ja nuputatud pöördumistest, deklaratsioonidest, visioonidest, koalitsioonilepetest, koosöölepetest ja muudest säherdustest. Romaan, eepos, oopus ei lähe arvesse, sest neid teeb inimene üksinda ega raiska teiste molutamiste ja mõtiskluste tarbeks kuluvat aega.

Äsja lahutuse üle elanud koalitsioonileppes seisab: «Eesti Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Isamaa ja Res Publica Liidu Valitsusliidu eesmärgiks on kindlamini kaitstud Eesti nii oma rahva kaitsetahte kui tugevate liitlassuhetega. Eesti riigi iseseisvuse hoidmine, eesti keele ja kultuuri säilitamine on valitsusliidu ühine eesmärk. Valitsusliit soovib kujundada Eestist järjest kindlamalt euroopalikke väärtusi kandva, majanduslikult eduka, kõigile võrdseid võimalusi tagava, perekonda väärtustava, hästi hoitud ja kaitstud riigi. Igale Eesti elanikule tuleb tagada väärikas toimetulek, milleni viib igaühe võimalus rakendada oma loovust ja töökust iseenda, oma pere ja kogu rahva heaolu parandamiseks.» Nagu copy-paste oleks tehtud põhiseadusest ja siis seda tuunitud. Miks seda vaja on?

Selle üle vaidles ja seda sõnastas palju tarku ja vähemtarku inimesi ikka pikalt ja põhjalikult ning üks sotsiaaldemokraat tahtis seda muudkui avada ja uuendada, sest miski polevat kivisse raiutud ning tuleb prioriteedid ringi vaadata ja dogmad pilbasteks peksta, uusi sihte seada ja teha muudki, mis rahvale tarvilik.

Tõesti, kirjutagem parem koalitsioonileppesse: «Vähem möla, pikem samm.» Mõnes asjas võiks veel kokku leppida. «Teeme suhkrumaksu. Tõstame õlle hinda ja tulumaksuvaba miinimumi. Peame valimisteni vastu. Ei varasta riiki. Ei mingit vasakpööret.»

Võtkem näiteks suurepärase valitseja Eefraim Pikksuka, Keksutaja kapteni ja Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksuka isa, tuntud neegrikuninga. Tema valitsemisele väga pikalt aega ei raisanud, kui oli tarvis pikemaks ajaks saarelt ära sõita, siis enne valitses ta nii korralikult, kiiresti ja kõvasti, et oli ikka valitsetud. Töö kiire ja korralik.

Mida vähem pikki nämmutamiskoosolekuid, tühje sõnu ja õõnsaid lubadusi, seda parem meile kõigile. Just sellist Eestit on vaja, mitte sõnastatud illusioone, visioone ja lihtsalt jampslikku jauramist.


Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.