Donald Trump võitis USA presidendivalimised ja olemasoleva poliitlise olukorraga tuleb meil kohaneda ning vastavalt sellele ka oma sammud seada, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna parlamendisaadik ja riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison.
USA pikk ja närvesoov valimiskampaania on möödas, Donald Trump on meie olulisima sõjalise liitlasriigi järgmine juht. Küll aga leidub nii meil kui ka kogu maailmas igasugu «analüütikuid» ja «vaatlejaid», kes jätkavad pärast kaklust rusikatega vehkimist. Küllap on nende šokk valimistulemusest tõeline. Ent kas šokiks on ka põhjust või on minetatud kaine analüüsivõime?
Pole liialdus öelda, et USA demokraatide toetajate ja Hillary Clintoni toetajate paanikaõhutamine ja hirmukülvamistaktika on läbinisti võlts. Olge mureta, maailm ei lõpe Trumpi presidentuuri ajal. Isegi liberaalsete demokraatide toetajad pidid pärast Trumpi võidukõnet nentima, et tegelikkus on kampaaniast erinev ja president Trump on teine mees võrreldes kandidaat Trumpiga. Ka finantsturge tabanud ärevus ja börsilangus olid ajutised, praegused on meeleolud stabiliseerunud ja kaine mõistus taastunud.
Trumpi valimine võis tulla ülatusena ainult neile kergeuslikele, kes võtsid tõepähe igasugu “spetsialistide” ennustusi, kes kuulutasid kogu kampaania ajal Hillary võitu. Tuletagem meelde Brexiti eelset aega, kui kõik suuremad meediaväljaanded koos «analüütikutega» nimetasid Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust võimatuks ning sisendasid pidevalt arusaama, et vastupidine pole mõeldavgi.
Sarnane olukord valitses ka USA presidendivalimiste eelsel ajal, mil meediaväljaanded, kes peaksid lähtuma sõltumatuse ja objektiivsuse ideaalidest, sekkusid otseselt valimisvõitlusse ja üritasid kujundada avalikku arvamust.
Mõlemad Ameerika mõjukamad ajalehed New York Times ja Washington Post alavääristasid Trumpi ja ülistasid Clintonit. Suurtest väljaannetest vaid USA Today ei valinud presidendivalimistel avalikult poolt ja suutis jääda suhteliselt objektiivseks.
Kui analüüsida valimisi laiemalt, siis ei pruugi me Trumpi isikut üle tähtsustada. Oluline on pigem see, et nii USA senatis kui ka kongressis said enamuse vabariiklased. Vabariiklaste edu tõestas vähemalt kahte asja. Esiteks on USA avalikkus väsinud demokraatide valitsemisajast, mis on paljude ameeriklaste silmis hävitanud Ameerika Ühendriikide kui «kõikide võimaluste maa» maine.
Vasakpoolne, rikkust ümber jagav majandusmudel, pole USAs kunagi rahva seas menukas olnud. Ameerika rahvas on väsinud demokraatide äärmuseni viidud poliitkorrektsusest ning võrdsuse, sallivuse ja tolerantsuse dogmast. Rahval on kõrini ka aina suurenevast immigratsioonist ja sellega kaasnevatest sotsiaalsetest ja julgeolekualastest probleemidest.
Teiseks näitas vabariiklaste edu, et Trump ei vähendanud toetust vabariiklastele tervikuna, vaid mobiliseeris ja kasvatas toetajaskonda hoolimata mõnede ennustustest, et oma partei liikmed hülgavad Trumpi.
Finantsanalüütikud on avaldanud arvamust, et vabariiklaste ülekaal ja Trumpi valituks osutumine tuleb pikas perspektiivis hoopis kasuks. Rahutus börsidel taandus kiiremini, kui keegi oleks arvanud. Samuti on Trumpi esimesed sammud näidanud, et värske president mehitab oma meeskonna kogenud ja kompetentsetest vabariiklastest ehk konservatiividest, kes peavad hakkama ellu viima Trumpi programmi majanduse elavdamiseks ja ettevõtjate aitamiseks. Stabiilsusele orienteeritud majandusprogramm on aluseks kindlustunde tekkimisele.
Meid Eestis huvitab seoses Trumpiga kõige enam ilmselt julgeolek. Tasub üle korrata, et vabariiklastel on senatis ja kongressis ülekaal. Vabariiklased on alati olnud orienteeritud tugevale riigikaitsele ja headele liitlassuhetele, mis tähendab meile senise poliitika jätkumist. Küll aga võib meile kasu tuua Trumpi tõstatud küsimus, et miks peavad tavalised Ameerika maksumaksjad kinni maksma Lääne-Euroopa heaoluriikide julgeoleku, kes ise hoopis eelistavad poputada migrante. Kui Lääne-Euroopa riigid pööravad Trumpi terava torke tagajärjel kaitsekulutustele rohkem tähelepanu, siis on Eesti julgeolekul sellest ainult võita.
Trumpile on paaniliselt üritatud külge kleepida Vene-meelsuse silti. Mõned tema repliigid tuleb tõepoolest kirjutada poliitilise kogenematuse ja bravuuri arvele, aga tuletagem meelde ajalugu: 2000. aastal olid venelased sama optimistlikud George W. Bushi osas ja kaua see kestis? Venemaale on sisse kodeeritud suure vaenlase nägemine Ameerika Ühendriikides, ja vastupidi. Uskuda väiteid, et Trump hakkab teostama Putini Venemaale kasulikku poliitikat, võib ainult inimene, kes ei ole USA ajaloo ja poliitikaga kursis või on lasknud end pimestada propagandast.
Olemasoleva poliitlise olukorraga tuleb meil kohaneda ja vastavalt sellele ka oma sammud seada. Uuel aastal toimuvad valimised Prantsusmaal ja Saksamaal võivad üsnagi sarnaseid tulemusi tuua, nagu juhtus Brexiti või Trumpiga. See tähendab, et ei ole üllatus, kui Prantsusmaa presidendiks võibki valituks saada Marine Le Pen ning Saksamaal korjata väga suure häältesaagi Alternative für Deutschland. See on vaid osa üle maailma levivast konservatismi vaimust ning väga suureks üllatuseks saab seda pidada vaid kogenematu poliitvaatleja.