Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/08/10/4366145t1h8438.jpg)
Mulle näib, et nii globaalset mõõtu kui ka kohaliku taseme poliitilisi, aga ka argielulisi sündmusi analüüsides tabab meid liiga tihti soov pidada meile meeldivaid seisukohti, tegusid ja inimesi mõistuspäraseks, headust, ilu, õiglust, hoolivust ja üldse kõiki sotsiaalselt soovitavaid positiivseid väärtusi esindavaks.
Vastupidiseid kipume ent nimetama emotsionaalseteks, rumalateks, kitsarinnalisteks jne – vanal, aga mitte nii heal dualistlikul moel. Positsioonid paigas, peaks justkui rahul olema, aga dialoogi nii ei pea ja pikaaegne tunne, et teised on täiesti lootusetud, ei tee meeleolu heaks. Isiklikus plaanis toob selline püsiv klassifitseerimisharjumus endaga kaasa üha rohkem teateid inimestest, kes ei taha meiega eriti suhelda. Kui aga niisugust lahterdamist kasutavad läbivalt paljud ega kipu sildistama äärmuslikes negatiivsetes terminites mitte kellegi ühte või teist tegu, vaid alati ka inimesi ja terveid inimgruppe, on tagajärjed suurema mõjuga.