Aimar Ventsel

FOTO: Peeter Langovits

Enne valimisi väideti, et Trump suutis solvata kõiki USA vähemusi, ent valimistulemused näitavad, et sellel polnud oodatud mõju. Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel kirjutab, miks nende samadegi vähemuste kaldumine Trumpi poole ei ole nii ebaloogiline, kui esmapilgul paistab.

Lendasin nädalavahe pärast USA presidendivalimisi Inglismaalt tagasi koju ja tegin Frankfurdi lennujaamas aega parajaks tasuta lehtede sirvimisega. Näis, et kõik saksa korrespondendid olid suundunud nn roostevöösse uurima Ameerika töölisklassi meeleolu seoses Donald Trumpi võiduga. Meeleolu oli muidugi positiivne.

Maailma kõige tähtsama presidendi valimise kajastusi vaadates hakkab silma, et seal domineerib kaks liini: Ameerika valija rahulolematus eliidiga ja nentimine, et Trumpi peamine valija oli keskealine või vanem valge töölisklassi mees. Esimesest põhjusest on kirjutatud palju, nii et sellel pole mõtet peatuda. Eliit saab alati pähe ning teinekord õigusega. 

Ameerika töölisklassiga on lugu mõnevõrra keerulisem. Veel mõni aasta tagasi kinnitas osa mu Ameerika kolleege, et Ühendriikides pole enam töölisklassi ja seega pole ka põhjust rääkida klassiühiskonnast. Nüüd on mu kolleegide arvamus nähtavasti muutunud. Ka Ameerika ajakirjanduses kirjutatakse praegu massiliselt ülevaateid valgest töölisklassist, kusjuures tihti väga häid ning põhjalikke.

Sattusin suvel vaatama ühte briti dokumentaalfilmi kantrimuusika juurtest. Filmitiim suundus endistesse tööstuspiirkondadesse, kus paljude väikelinnade peaaegu ainukene sotsiaalse elu keskus oligi kõrts, kus esinesid kohalikud muusikud lauludega Ameerika kadunud suurusest. Pilt oli tegelikult trööstitu: bensiinijaamad olid kinni, rahvas oli massiliselt töötu, poodides müüdi vaid hädatarvilikke kaupu, teede servas roostetasid autovrakid. Pole midagi loomulikumat, kui et kõigi nende linnakeste elanikud valisid meest, kes lubas kadunud hiilgeajad tagasi tuua.

Samas oleks Trumpi võit vaid majanduslikele argumentidele redutseerida ülelihtsustamine. Klassiühiskond on tegelikult huvitav fenomen ja klassikalises angloameerika versioonis on sinna sisse kirjutatud üks paradoks. Töölisklass ning keskklass ei saa üldjuhul omavahel läbi, ent ühiskonna alumise ning ülemise otsa (inglise keeles upper class) vahel pole erilisi konflikte.

Inglismaal näiteks võib näha lordi töölisklassi pubis õlut joomas, ent keskklassi kõrtsi ta oma jalga ei tõsta. Seda sümpaatiat seletatakse paljuski ka ühiskondliku distantsiga. Väga rikkad ning töölised puutuvad harva kokku, sellest vastastikused sümpaatiad ja ka romantiseerimine. Oleme ausad, haljale oksale jõudmine tähendab sellises kõnepruugis puhast ja hästi makstud tööd kontoris. Selline edulugu on aga vastuvõetamatu sajandipikkuste traditsioonidega töölisklassile. Sinikraelises keskkonnas hinnatakse mehelikkust, füüsilist tööd ning mehe suutlikkust oma perekonda kaitsta ning toita.

Sotsiaalsele antipaatiale lisab õli tulle ka erinev stardikapital. Sotsiaalse võidujooksu kinni pannud keskklass kipub unustama, et nad võlgnevad oma parema positsiooni haridusele, mille üldjuhul võimaldasid neile jõukamal järjel vanemad. Hariduse klassiiseloom on angloameerika ühiskonna puhul tuntav, seda ennekõike seoses hariduse kõrge maksumusega.

Arvata võib, et põhjalikumad uurimused tänavuste presidendivalimiste olemusest on veel ilmumata, ent mitmegi kommentaatori sõnul ei olnud Donald Trumpi edu puhul määrav ainult tema majanduslik või sotsiaalne programm, vaid ka isikuomadused. Trump on macho ja sirge ütlemisega ning need omadused pole alati negatiivsed. Meenutagem ühte teist presidenti, kes räägib, kuidas vaenlasi tuleb peldikus maha nottida ja et kui vanaemal oleks riist, siis ta oleks vanaisa. See president naudib oma rahva poolehoidu. Trumpi ütlus, et naistelt tuleb jalgevahelt haarata, tekitas Ameerika liberaalses meedias ning keskklassis tormi, ent selliste alla vööd naljade edu näitab, kui vähe üks ameeriklane tunneb teist. Intervjuud roostevöö (inglise k. Rust Belt - endine suur tööstuspiirkond USA kirdeosas) naistega näitavad, et nemad polnud solvunud. Pigem oldi solvunud Clintoni peale, sest too kasutas sookaarti – kutsus naisi enda poolt hääletama ja rõhus soosolidaarsusele.

Enne valimisi väideti, et Trump suutis solvata peaaegu kõiki USA vähemusi, ent valimistulemused näitavad, et sellel polnud oodatud mõju. Peaaegu kolmandik latiinosid ja suur osa idaeuroopa taustaga valijad andsid oma hääle temale. Pennsylvanias said Trumpi edule määravaks näiteks poolakate hääled.

Miks hääletavad migrandid mehe poolt, kes lubab hakata migrante deporteerima? Eeskätt on latiinokultuur oma olemuselt macho-kultuur, Clintoni hillitsetud snobism sellises olukorras ei tööta. Laiemalt vaadates on see aga nähtus, mida nimetatakse viimase migrandi sündroomiks. Lahtiseletatuna on tegemist hoiakuga, et meie tulime siia ja tõmbasime nüüd ukse kinni. Kõik, rohkem pole siia rahvast juurde vaja.

Mitte alati ei pea migrant ennast enam migrandiks, seda just Ühendriikides, kus ameeriklaseks saamiseks piisab patriootilisest hoiakust ning käitumisest. Uued migrandid ohustavad vanade migrantide heaolu samamoodi kui ükskõik mis teise elanikkonna kihi oma. Ameerika ajalugu vaadates tuleb välja, et massiline Euroopa migratsioon on alati suundunud rasketööstusse. Ehk siis sama mängu tuleb roostevöö.

Põhjus, miks paljud moslemid hääletasid Trumpi poolt, polegi nii ebaloogiline. Asma Gull Hasan annab oma raamatus «American Muslims. The New Generation» hea ülevaate sellest grupist, kes ühendab oma igapäevas ameerika patriotismi ja moslemiidentiteedi. Clinton lubas toetada Saudi Araabiat ja seega kaudselt ka islamiterrorismi. Ühendriikide moslemid on oma potentsiaalse terroristi kuvandiga enam kui rahulolematud. Peale selle tuleb arvestada, et suurt osa Ameerika moslemeid ühendavad sugulussidemed Lähis-Idaga, regiooniga, kus Islamiriik tapab valimatult nii kristlasi kui ka islamiusulisi ning nad on seal toimuvaga paremini kursis kui mittemoslemid. Peale selle, heade Ameerika patriootidena ei soovi nad uute kahtlaste migrantide saabumist Lähis-Idast – täiesti mõistetav seisukoht viimaste aastate islamiradikaalide terroritegude valguses Bostonist Californiani.

Mul oli väga huvitav suhelda mõningate Ameerika kolleegidega. Inimesed, kes kirjeldavad ennast kui sotsialisti, valisid Trumpi. Lähemalt vaadates on aga Trumpi programmis vasakpoolne kalle täiesti olemas. Plaani viia sisse majanduslik protektsionism ning piirata sisserännet kiidavad ka vasakpoolsed heaks, kuna see parandab Ameerika tööinimese elu. Ühendriikide tööstus sai peamise löögi vabaturumajandusest ning ettevõtete väljarändamisest Mehhikosse ning Hiinasse. Trump lubab selle protsessi ümber pöörata. Kui nüüd kasutada uuemat Eesti poliitilist terminoloogiat, siis on lahtine, kas Ameerikas tuleb vasak- või parempööre.

Meie ees avaneb huvitav pilt Ameerika Ühendriikide ühiskonnast kogu tema mitmekesisuses ja seda tänu vastuolulistele presidendivalimistele. Ühiskondlikud protsessid on tavaliselt märksa keerulisemad, kui nad välja paistavad, ja seda mitte ainult USA ühiskonna puhul.