Minu koduses välisele kõvakettale kogutud videoteegis püsivad raudnaeltena kaks taiest, mille ikka ja jälle käima panen, vahel taustaks, vahel selleks, et sombune argipäev kõigi oma trampimiste, vasak- ja parempöörete ning libedate tänavatega korrakski summutada. Üks neist on Károly Szakonyi näidend «Saateviga» Ago-Endrik Kerge lavastuses ja teine Priit Aimla kirjutatud igihaljas vaatemäng «Kas Silver on kodus?».
Mõlemad on omajagu legendaarsed lavastused, mis aegade muutudes endiselt värsked, naljakad, parajalt teravadki. Kahjuks on paljud näitlejad, kes mõlemas näitemängus üles astusid, meie seast lahkunud, kuid mõlema lavastuse üks keskne osatäitja püsib meie kõigi rõõmuks tänaseni laval, telekas ja kinoekraanil ning, mis kõige olulisem, rahva südames. Mõistagi on jutt Ilse Everist, õigemini muidugi Ita Everist.
Kui seekordne Pimedate Ööde filmifestival kuulutati avatuks ja Ita Everile anti elutööauhind, oli pärjatu parasviisi tagasihoidlik, öeldes, et on ju nii vähe filmides mänginud. Esimese hooga ei peaks Everit tõepoolest päris filminäitlejaks, kui ta on 60 aasta jooksul üle poolesaja filmirolli teinud. Nende 50 filmiosa seas on kindlasti nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi ja mitte kõiki neid filme ei kannata tänapäeval enam vaadata.
Mõnel puhul ei kannata film aga just selle tõttu vaadata, et Ever on nii hea rolli teinud. Arvo Kruusemendi lavastatud «Karge meri» näiteks. Seal on mõned head kohad, aga Ever vana Löönena muudab kaluriidülli kaamoslikuks painajaks, mille abil paras lapsi, õigupoolest täiskasvanuidki, hirmutada. «Karges meres» leidus jubedaid stseene veel, näiteks kui murti hülgekujulist leiba jääauku ja vesi hakkas seal mulksuma.
Siit ettepanek Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalile ehk HÕFFile: tehke teiegi Everi retrospektiiv. Näidake «Karget merd» ja «Nukitsameest», milles on kaks hirmsat asja: Everi kehastatud Moor ja juustega Mihkel Raud. Aga see selleks.
Ita Ever väärib auhinda ja tunnustust kõige eest, mida ta on teinud ja mis pakub meile endiselt naudingut, olgu selleks jämedakoeline huumor või maavillane õõv. Kui meie poliitikud ja teised end avaliku elu tegelasteks nimetavad isikud peavad mõne otsuse tegema või mõne sõnavõtuga esinema, siis võiksid nad enne mõelda, kas Ever teeks nõnda või ütleks nõnda või siis kas sobiks talle öelda nõnda. Kui sellele ühegi minuti kulutada, kukuksid otsused ja väljaütlemised palju läbimõeldumad ja viisakamad välja.
Meeldejäävaid hetki on Ita Ever meile kõigile tõesti ääretult palju pakkunud, nii filmides, teatris kui isegi intervjuudes. Temas on inimlikku soojust ja vahetust. Eestlased olla usuleige rahvas, vähemalt traditsioonilises mõttes, aga ühte me usume: me usume Ita Everit ja Ita Everisse. Kui üldse keegi on meie rahvuslik uhkus, siis on see tema, ning kuigi talle kiputakse kõige paremat mõeldes elutööpreemiaid andma, ei tähenda, et tema elutöö oleks tehtud. Aitäh olnu eest ja aitäh tuleva eest!