Kui lugeda ajalehtede majandusuudiseid, siis jääb tunne, et oleme sõjas: midagi lõhkeb, keegi langeb, kedagi lüüakse, keegi võitleb ja keegi ründab. Majandus on tegelikult ju meie igapäevase rahuliku elu loomulik osa, ent selle kirjeldamine sõja ja kakluse metafooride abil kallutab emotsionaalset pilti kogu meid ümbritsevast elust.
Lugesin hiljuti artiklit EASi ja Ermamaa saagast, mille juures oli ettevõtlusministri Liisa Oviiri punaste huultega mureliku näoga foto. Loo pealkirjas on võimas metafoor: «Oviiri verine poolkuu», mis viitas tema suule. Edasi oli tekstis väljend «süütute vere hinnaga» ja «sosistatake», et ta tahab saada «punktivõitu iseendale». Mis tahes ka autori mõte oli, aga mulle kui lugejale tekitasid need jõulised vägivallametafoorid ettekujutuse verejanulisest ja ahnest ministrist.
Näiteid uudis- ja arvamuslugude müümisest vägivaldsete ja veriste metafooride abil on veel ja veel. Samas ei käsitle need lood ju sõda ega üldse füüsilist vägivalda, vaid igapäevaelu ja vaidlusi või rahumeelselt lahendatavaid konflikte, mis on loomulikud ka vabas, demokraatlikus õigusriigis.
Sõnad, sh metafoorid, mida me üksteisega suheldes kasutame, loovad kultuuriruumi, millest ammutame oma elule mõtte. See paneb küsima, millise teadvusepildiga riigis me elame. Kuidas sõnadega loodud reaalsus meid motiveerib ja julgustab? Millise suuna meie keelekasutus argipäevale annab? Kas see lisab vastastikust lugupidamist ja empaatiat? Kuidas see soodustab meievahelist koostööd?