Tudengite meeleavaldus Tartus 2003. aastal

FOTO: Margus Ansu

Eesti üliõpilaste meeleavaldustega seoses on alati meenutada midagi õpetlikku ja huvitavat. Kuigi revolutsionääre on meil palju vähem kui Prantsusmaal, on üliõpilaste ja ülikoolisisese sõnavabaduse areng läbi sajandite olnud samalaadne, kirjutab Tallinna Ülikooli üliõpilasesindaja (2003-2008) Lauri Läänemets.

Üliõpilaste nõudmised tarkuste ja teadmiste vaba tõlgenduse järele on ülikoolides säilinud kui hariduse üks põhisammas. Tuhande aasta jooksul on olnud ülikoolil roll olla ilma karistuseta mõttevabaduse kants, olles sellega demokraatia hoidja ja vaba ühiskonna alustala.

Mõttevabadus on läbi sajandite tähendanud akadeemilisele kogukonnale suuremat autonoomiat. Näiteks 1632. aastal loodud Tartu Ülikool omas kunagi oma korrakaitsesüsteemi. Nõnda andsid Tartu linna korravalvurid seaduserikkumistega vahele jäänud tudengid või õppejõud ülikoolile üle, et neile seal karistused määrataks.

Tudengite õigus kõrgkoolis organiseeruda tähendab vastutust hoida vaba mõttemaailma. Noore inimese hing on idealistlik ja revolutsiooniline ning tal puuduvad köidikud, mis takistaks astuda kohe võitlusesse kõige eest, mis oluline.

Eesti üliõpilasliikumine on viimase 25 aasta jooksul arenenud läbi tuhandete tudengiesindajate. Lisaks on üliõpilased korraldanud taasiseseisvunud Eesti ajaloo jooksul üheksa suuremat meeleavaldust ja kümneid väiksemaid väljaastumisi. Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) 25. sünnipäeva puhul meenutan neist ehk kõige silmapaistvamaid.

Sõidusoodustused ja busside kõigutamine

Suurima osalejate arvuga protestiaktsioon peeti maha 1997. aastal Tartus õppurite sõidusoodustuse kaotamise vastu. Legendaarset kogunemist juhtis pikaaegne üliõpilasesindaja Aarne Otter. Toona kogunes Tartu raekoja ette umbes 3000 noort, kellest enamik olid õpilased.

Ühel hetkel liiguti raekojaplatsilt bussijaama, kus sealne töö halvati pooleks tunniks, loobiti bussijaama lumepallidega ning kõigutati busse. Sündmusel puudusid korrapidajad, kuna seda nõudev avaliku koosoleku seadus võeti vastu kolm kuud hiljem.

Raekoja platsile tagasi liikunud õppuritest moodustatud läbirääkijate grupp käis Tartu linnavalitsuses nõudmisi esitamas. Kohtuda õnnestus neil aga ainult sekretäriga, kes seletas linna ja riigi vastutust selles küsimuses. Noortel oli sihik paigast ära ja plaan lõpuni läbi mõtlemata. Õilsa ettevõtmise viljad jäid tookord noppimata.

Tallinna Ülikooli vilistlased mäletavad rääkida veel üht sõidusoodustuse kaotamise protestijuhtumit. Nimelt EÜLi volikogu järgsel saunas toimunud koosviibimisel arutati teiste teemade seas bussijaamade hõivamist kõikjal Eestis. Nädalad hiljem helistasid Viljandi tudengiaktivistid, kes teatasid, et nad blokeerivad Viljandi bussijaama ning küsisid, kuidas Tallinnas lood on. Kuna saunalava jutt oli tallinlaste jaoks jutuks jäänudki, siis läksid kultuuriõppurid ajalukku arusaamatu hetkega paari bussi manöövri takistamisest.

Meeleavalduse roll tänaste õppetoetuste kujunemisel

Meeleavaldustel on erinevad eesmärgid – oma sõna kuuldavaks tegemine, seismine millegi poolt või vastu või n-ö otsustajate laua taha saamiseks. Samas aitab muuta kitsa huvirühma küsimuse ühiskondlikuks aruteluks – saades inimeste vestluse teemaks ning võites südameid mõjutab see ühtlasi otsustajaid.

EÜLi kunagine esimees Piret Hartman kasutas 2002. aastal meeleavaldust tudengite mõju suurendamiseks läbirääkimisprotsessis. Pikaaegsed vaidlused valitsuse ja tudengite vahel õppetoetuste seaduse loomisel olid üliõpilaste jaoks käest libisemas. Võimalus, et õppetoetuste asemele tuleb õppelaen, oli ähvardavalt suureks muutunud. Pärast Tallinnas ja Tartus korraldatud meeleavaldusi võeti tudengid peaministrierakonna laua taha ning sündisid kompromissid. Eesti tudengid said õppetoetused ja pääsesid suurematest laenukohustustest.

Võidud ühiselamute nimel

Minu tudengipõlve kujundasid kolm meeleavaldust, millest suurim oli seotud Tallinna ülikoolide üliõpilaselamute renoveerimisega.

Pärast aasta kestnud läbirääkimisi, mitut peaministri külastamist, poliitikute külaskäike ühiselamutesse juhtus ikka nii, et ülikoolide projekt ununes päevakorda panna või oli mõni ministeeriumi sekretär selle «ära kaotanud». Toona ei näinud me muud võimalust, kui Prantsusmaa kolme miljoni osalejaga tudengirahutuse taustal seada sammud Toompeale.

Valisime välja Rahukohtu 1 hoone esise, mis garanteeris, et valitsuse istungilt tulevate ministrite ainuke tee läheb läbi meeleavalduse. Meile usutavat sõnumit laval käinud 3 ministrit toona ei andnud.

Varasemad kogemused õpetasid, et lipud ja plakatid tuleb korraldajatel ise teha. Nii juhtuski, et üliõpilasesinduse liige Regina tegi poole ööni plakateid ja nuttis. Nuttis, kuna järgmine päev oli eksam ja õppida ei saanud, kuid kohusetunne oli nii suur, et koju ka ei läinud.

Meeleavaldusele tarisime kaasa üleskutse jaoks ühikast toodud kahekordse reformvoodi. Kuigi järgisime rangelt avaliku koosoleku korraldamise reegleid ja viibisime ainult kooskõlastatud maa-alal, juhtus kaasa võetud reformvoodi koos 500 üliõpilasega ühtäkki Stenbocki majja minevat.

Peaministri valvemeeskond veidi õõtsutas ennast voodil ning käskis siis meil kink ära viia. Voodi tariti tollel päeval veel kitsaid treppe mööda ühe kultuurilembese üliõpilase vanalinna katusekambrisse ning õhtuks TV3 stuudiosse kui peakülaline. Järgmised kaks päeva arutati meedias, kuidas peaminister üliõpilaste kingi tagasi oli lükanud.

Meeleavaldusest valmis dokumentaalfilm, mille kohustusliku vaatamisega alustasime sügisel rebaste ettevalmistamist suuremateks protestiaktsioonideks. Mõju oli täpselt selline, nagu propagandameister Goebbels filmi efekti pea sada aastat tagasi kirjeldas. Alustatu tuli aga pooleli jätta, sest enne jõudis riigikogu lisaeelarvega eraldada 160 miljonit krooni ühiselamute korrastamiseks.

Oma õiguste eest seismine ja võitlemine on alati oluline demokraatia arengust lähtuvalt. Selliselt kõike ise läbi tehes mõistame paremini võimu protsesse ning kui habras võib olla idealistlik tahe, kui sellele tähelepanu ei pöörata. Selliselt õppisime meie, tudengid, ja selliselt õpib kogu ühiskond.