Madis Milling

FOTO: SANDER ILVEST/

Varjendijutt või õigemini varjendite puudumise jutt on leidnud oma koha nii ajakirjanike kui ka mõne poliitiku retoorikas. Kui tänase riigikaitse suhteliselt hea olukorra kohta muud moodi norida ei osata, võetakse ette varjendid, kirjutab riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Madis Milling (Reformierakond).

Enne peaministri umbusaldust esinesid nii sotside kaitseminister Hannes Hanso kui ka IRLi kuuluv riigikaitsekomisjoni esimees Marko Mihkelson avaldustega, stiilis: «Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem!»

Ometigi nõustusid nad umbusaldusavaldusega, kus oli kirjas: «…peaminister ei ole adekvaatselt reageerinud muutunud julgeolekuolukorrale.»

Minu küsimus: «Kummal juhul siis rahvale valetati?»

Tsiviilkaitse või elanikkonnakaitse?

Eks ole need mõlemad väljendid veidi kohmakad, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Mulle teeb muret üks viimasel ajal levima hakanud «nõukanostalgia» uus vorm – see on nõukogudeaegse tsiviilkaitse ja varjendinostalgia.

Varjendijutt või õigemini varjendite puudumise jutt on leidnud oma koha nii ajakirjanike kui ka mõne poliitiku retoorikas. Kui tänase riigikaitse suhteliselt hea olukorra kohta muud moodi norida ei osata, võetakse ette varjendid. Üks ilmekamatest ja ka asjatundmatumatest näidetest on pärit ajakirjanik Deivil Tserpi sulest: «Paljukirutud Vene ajal olid vähemalt iga aasta niinimetatud tsiviilkaitseõppused. Jalutasime kogu klassiga meile ette nähtud varjendisse ja õppisime ka gaasimaski kasutama.» (ÕL, 24.10.16)

Just nimelt – jalutasime varjendisse ja mängisime sõda. Ka mina olen omavalmistatud vatimarlimaskiga koolikeldrisse jooksnud ja silmi sulgenud, sest tuumaplahvatuse esimene efekt on «svetavoje izlutšenie» ehk valgussähvatus. Ja kas me olime siis seal koolikeldris kaitstud? Vaevalt.

Õismäe tüüpkooli kelder ei olnud valubetoonist vaid paneelplokkidest ehitis, mis oleks kokku kukkunud ka harilikust haubitsamürsust, rääkimata tuumaplahvatusest. Ja kui see koolikelder ka poleks kokku kukkunud, siis kui kaua me seal oleksime ilma vee ja söögita vastu pidanud? Päeva? Kaks?

Kogu Nõukogude Liit oli üks suur «pakazuhha» ehk ilusale fassaadile ehitatud näilisus. Samamoodi oli ka täna kahetsusväärselt paljukiidetud tsiviilkaitses. Inimestele loodi illusoorne reaalsus kaitstusest. Külma sõja hüsteeria tipus, kaheksakümnendate alguses, oli Nõukogude Liidus tuumakindlaid varjendeid umbes 20 000 inimesele. Ehk siis nomenklatuurile. Lihtsalt varjendeid umbes 13 miljonile inimesele. Aga rahvaarv oli 293 miljonit.

Kui toome siia korraks Eesti NSV võrdluse, siis siin oli ainult kaks tuumakindlat varjendit – Kose varjend (ENSV valitsus ja partei) ja Rapla varjend (Tallinna linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee). Lisaks veel sõjatehaste varjendid (Dvigatel, Punane RET jne). Siia ma ei arvesta nõukogude armee käsutuses olevaid varjendeid.

Palju on toodud retoorikasse ka n-ö Soome võrdlust: «Soomes on iga maja all varjend!» Ega ikka päris nii ka ei ole. Soomes reguleerib varjendite teemat päästeseadus (Pelastuslaki), kus on kirjas, et varjend peab olema iga hoone all, mis on suurem kui 1200 ruutmeetrit. Soome varjendiseadus sai alguse peale Talvesõjas toimunud Helsingi pommitamist. Soomel on olnud ka võimalus oma iseseisvat riigikaitset üles ehitada oluliselt kauem kui meil ja Soomes on ka kirjeldamatult hea varjendit ehitada – see saetakse või lõhatakse graniiti. Ometigi lisab varjendi ehitus hoone maksumusele kohe 15–20 protsenti juurde.

Eestis ei ole graniiti, järelikult tuleks pädev varjend valada betoonist. Kas me oleksime valmis kinnisvara hinnatõusuks kuni 30 protsenti? Praegu on Soomes saanud elumajade all olevatest varjenditest hoiupaigad, saunad ja katlaruumid.

Ajaloos on korduvalt tehtud ühte ja sedasama viga – valmistutakse n-ö eelmiseks sõjaks. Tänane võimalik sõda ei ole Teine Maailmasõda – läheneb pommituslennukite lüli, õhutõrjesireen hakkab huilgama ja inimesed lähevad organiseeritud korras varjendisse. Täna ei jõuaks keegi varjendisse joosta, kui pähe peaks kukkuma Kaliningradist tulev Iskander rakett, isegi kui see varjend olemas oleks.

Ei ole vaja arvata, et ma halvustan elanikkonna kaitset. Vastupidi. Ma olen aastaid riigikaitseõpetajana seisnud selle eest, et vähendada n-ö õpitud abitust. Unustage korraks ära hüpoteetiline sõjaolukord ja mõtelge kolm päeva kestnud jubedale tuisule koos elektrikatkestusega. Ja nüüd küsime iseendalt järgnevaid küsimusi: Kas mul on kodus taskulamp ja patareid? Kas mul on kodus sularaha? Kas mul on patareidega töötav raadio? Ja veel patareisid? Gaasipriimus? Nädala toiduvaru? Pädev esmaabikomplekt? Ja veel patareisid? Ja veel patareisid? Jne...

Ei maksa loota, et sellises kriisisituatsioonis saabub iga inimese ukse taha presidendi kaardivägi ehk vahipataljon koos sooja supitermosega. Sellist «teenust» ei ole mitte üheski riigis. Juba pea aasta on valitsuse juures tööd teinud rakkerühm, eesmärgiga välja töötada plaanid ja juhised selliste olukordade jaoks. Tulemusi peaksime nägema järgmise aasta alguses.

Kõige tähtsam on inimese enda teadlikkus ja oskus hakkama saada. Inimene, kes oskab ennast aidata, aitab ka teisi. Ja ärge unistage müstilistest «valitsuse võiladudest», mille lukke peaks koos kaameratega maha murdma.

Heidutus

Kogu Euroopa ja ka muu maailm elas pikki aastaid soovmõtlemises et Venemaast on saamas demokraatlik riik. Ka minu enda erakond läks üksvahe sellele libedale teele ja hakkas rääkima palgaarmeest. Õnneks tuli mõistus pähe. Eesti riigikaitse on üles ehitatud heidutuse printsiibile. Mida see tähendab? Eesti kaitsejõudude, s.o kaitseväe ja Kaitseliidu, ülim ülesanne ei ole võita mingeid hüpoteetilisi sõdu. Ülim ülesanne on need sõjad ära hoida. Anda võimalikule vastasele teada, et Eesti ründamine ei ole jalutuskäik pargis.

Toome kujundliku võrdluse. Kui paigaldad oma korterile või majale valvesignalisatsiooni, ei anna see sulle sajaprotsendilist garantiid varga vastu. Küll aga vähendab see võimalust võimalikust vargusest! Sest varas mõtleb enne mitu korda, kas tasub Sind röövida. See ongi heidutus!

Me alustasime oma riigikaitse ehitamist nullist. Meie eesmärk oli heidutus. Ja kui täna oleks ka igale Eesti elanikule kindlustatud koht varjendis, ei mõjuks see meie võimalikule ründajale vähemalgi määral HEIDUTAVALT…..