Erkki Koort: igapäevane sisejulgeolek

Erkki Koort Foto: Siseministeerium

2. veebruaril 2011 toimus Eesti Televisioonis valimisdebatt julgeolekupoliitika teemal. Selle käigus ei leidnud nii oluliste teemade kõrval, nagu NATO ja ajateenistus, kajastamist sisejulgeolek ja -turvalisus. Tõsi siseturvalisust mainiti, aga vaid ühel korral ja edasist diskussiooni ei järgnenudki. Kas tõesti väärib julgeolekupoliitikadebati raames siseturvalisus mainimist vaid ühel korral?

Sisejulgeolekut tavatseme võtta ühelt poolt loomulikult ja sellega ollakse harjunud. Seda kinnitab ka sisejulgeolekut pakkuvate institutsioonide suur usaldusväärsus inimeste silmis. Teisalt ei pääse aga samal põhjusel sisejulgeoleku teema avalikesse diskusioonidesse. Põhjus võib olla selles, et okupatsiooni ajal oli kindlasti olemas korrakaitse, iseküsimus oli selle usaldusväärsus ja efektiivsus, aga see oli olemas. Välis- ja kaitsepoliitika puudusid. Täna on võimalik rääkida asjadest, mis siis olid keelatud.

Erinevat lähenemist näitab ka strateegiadokumentide kajastamine. Stockholmi programm, mis pöörab suuremat tähelepanu Euroopa Liidu tavakodanikele - nende kaitsele, õigustele ja vabadustele - ei ole saanud mingit sisulist ega vormilist tähelepanu avalikkuses erinevalt NATO strateegilisest kontseptsioonist. Kuigi NATO strateegiline kontseptsioon on kahtlemata oluline, on see siiski suunatud loomaks eeldusi, et seda, milleks NATO valmistub – sõjaks – ei tule meil kunagi läbi elada. Sisejulgeolek seevastu on midagi, mis puudutab meid igapäevaselt. Eelkõige puudutab meid mõistagi sisejulgeoleku puudumine ning sellisel juhul on suhteliselt hilja midagi kiiresti ja tulemuslikult muuta.

Sisejulgeolek väärib tähelepanu ning kaitset. Kui me ootame NATO puhul artikkel 5 rakendumist, kus kõik liikmesriigid osutavad hättasattunule abi, mida peavad asjakohaseks ja milleks on suutelised, siis sisejulgeoleku seisukohast artiklit 5 ei ole. On teatud mehhanismid, mis võimaldavad riikidel saada ja osutada abi Euroopa Liidu kontekstis, aga riigisiseselt peavad kõik ikkagi ise toime tulema. Ja nagu ka sõjalise kaitse puhul, on oluline, et riik sellele ise tähelepanu pööraks ning tegeleks oma sisejulgeoleku süsteemi ülesehitamise ja täiendamisega.

Tihti on kõlanud arvamus, et välispoliitika on sisepoliitika pantvang – sisepoliitika ja sisejulgeolekupoliitika ei ole sünonüümid. Välispoliitiliselt tehtud ilus avaldus või tegu võib sisejulgeoleku ressursi siduda aastateks ning see võib minna ühiskonnale võrdlemisi kulukaks. Kindlasti on globaliseeruvas ning virtualiseeruvas maailmas väga vähe võimalusi üldse julgeolekut liigitada. Riigi julgeolek on ikkagi üks ja jagamatu tervik ning just nii on seda ka mõistlik arendada.

Kindlasti ei ole Eesti Vabariik 2011. aastal olukorras, kus suurt kasvu konstaabel igas vallas on see garant, kes tagab julgeoleku omavalitsuses ja omavalitsuste summana ka riigis tervikuna. Äärmiselt teenimatult saavad avalikkuses negatiivset tähelepanu igasugu «bürokraadid», kes ju «midagi ei tee ning kelle arvelt on võimalik hoida kokku riigi halduskulusid ning vähendada ametnikkonda». Mingil põhjusel on levinud arusaam, et loomulikult kirjutab õigusaktid valmis see tubli konstaabel patrullis olles hetkel, kui ühtki kiiruseületajat ei tule. Samuti käivad päästekomando mehed ise Euroopa tehastes enesele päästeautosid valimas ning arvestavad enestele palka. Mobiil-ID tegid ka tublid teeninduslaua ametnikud, kes passide vormistamise vaheajal pidasid läbirääkimisi sideettevõtetega ja ehitasid internetti ka vastava platvormi taotluse esitamiseks.

Kahjuks ei ole maailm enam endine. Infotehnoloogiliste lahenduste tekitamine ei ole kindlasti sisejulgeoleku põhiülesanne, aga ilma nende mugavate lahendusteta ei kujuta inimesed ilmselt oma riiki enam ette. Me ootame riigilt kiiret reageerimist ning seda, et õigusrikkuja ei ohustaks meie lähedasi ja meid endid. Samas on ootus, et kogutud andmed oleks kaitstud riigi enda eest ning mõnigi kord jääb mulje, et viimane, kes andmeid võib töödelda, on riik ise.

Loomulikult peavad andmed olema kaitstud, aga see ei saa viia olukorrani, kus riik on suuteline tegema vaid ühe menetluse aastas – aga ta teeb selle perfektselt. Tõde on kusagil vahepeal ning see, et inimeste õigused ja andmed peavad olema kaitstud, on sama kindel kui see, et õigusrikkujad ning teiste elu ja tervise ohustajad peavad saama ohjeldatud. See kõik eeldab aga tarku ja oma igapäevatöös professionaalseid ametnikke. Mitte ainult neid ametnikke, kes töötavad tänaval, vaid ka neid, kes loovad töökeskkonna ja seda nii füüsilises kui virtuaalmaailmas. Nii nagu sõjavägi ei toimi ilma logistikata, ei saa ka politseinik või päästja hakkama ilma toeta. Kuigi kangelastegusid teevad just lihtsõdurid, päästjad ja politseinikud, ei toimi ka maailma võimsam armee või politsei ilma taustajõuta.

Oleme seotud ülejäänud maailmaga selliselt, et teatud strateegiad, direktiivid ja määrused arutatakse ära Brüsselis, mitte Tallinnas. Otsuseid tehakse jätkuvalt Tallinnas, aga keegi peab minema neid seisukohti Euroopasse kaitsma ning seda ei saa teha patrullpolitseinik, ja mitte seetõttu, et võimed ei luba, vaid seetõttu, et selleks on vaja ka kogemust ja pealegi, kui ta pidevalt Euroopas on, siis peab keegi tema eest ka patrullis käima.

Kokkuvõttes on äärmiselt oluline pöörata sisejulgeoleku valdkonnale senisest rohkem tähelepanu ning seda teadvustada. Samuti tuleb väärtustada kogu riigi turvalisuse ahelat ja neid ametnikke, kes selle eest seisavad. Väga suur osa keskastme ametnikke on alustanud kõige madalamast tasemest ning kogemuse kasvades asunud organisatsioonis tegelema teiste tööülesannetega, millest üks on ka teenistustingimuste loomine ning tegevuste suunamine. Eesti sisejulgeoleku ja elanikkonna turvalisuse tagamine ei piirdu täna ainult Eestiga. Seda teevad Eesti ametnikud ka teistes Euroopa pealinnades. Sisejulgeolek puudutab meid igapäevaselt, lakkamatult ja vältimatult. Sellega tuleb tegeleda ning seda tuleb hoida.