Sirje Kiin: see ei ole vasakpööre, kui lubadusi lendab igas suunas

Sirje Kiin tutuvustas oma venekeelset Underi monograafiat ka Viljandis. Foto: Elmo Riig / Sakala

Valitsuskriis ei puhkenud Eestis mitte sugugi üleöö, nagu võis ehk ekslik mulje jääda. Kriisi seemned külvati Toompeale juba kaks aastat tagasi, kui Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Isamaa ja ResPublica Liidu vaevalised, üle kivide ja kändude kulgenud valitsusläbirääkimised käisid, kirjutab kirjandusteadlane Sirje Kiin (Vabaerakond).

Pigem võiks imestada, et see haug-luik-vähk valitsus niigi kaua koos püsis – lõpmatu otsustamatuse, hammastekiristamise ja vastastikuste ähvarduste hinnaga, mistap usaldusliku kootöö asemel oli sisuliselt tegemist üksteise pantvangidega, sest mingit mõistlikku alternatiivi ei paistnud. Valikut polnud kuni Edgar Savisaare kukkumise ehk kukutamiseni.

Kui 5. novembril valiti Keskerakonna uueks esimeheks Jüri Ratas, üks Savisaare poliitkasvanduse positiivsemaid mehi, kellel pole seni kirjas ühtki isiklikku poliitpattu, siis tekkis ahvatlev võimualternatiiv, mida sotsid ja IRL-lased tõttasid kärmelt ära kasutama, et jõuda ette Reformierakonnast, kes oli neid nii kaudselt kui otseselt juba keskerakondliku koalitsioonivõimalusega ähvardanud.

Praegu paistavad poliitiliselt ja matemaatiliselt võimalikud vaid kaks koalitsioonikombinatsiooni: kas Keskerakond, sotsid ja IRL (ja Vabaerakond) või vähem tõenäoline – Kesk- ja Reformierakond. Keskerakond on eelistanud alustada ühist valitsemist sotside ja IRLiga ja läbirääkimised on juba käimas, kuid selget pilti, mis suunas uus kolmik- või nelikliit liikuma hakkab, ei ole veel avalikkusel ega ilmselt ka mitte läbirääkijail endil, kõik on veel ähmane ja oraste peal. Üks lubadus kostab vasakule, teine keskele, kolmas paremale.

Keskerakonnast ja sotsidest ei piisa

Esimest korda pärast iseseisvuse taastamist on Eestis tekkinud olukord, et peaministritooli võib saada pahempoolne Keskerakond koos sotsiaaldemokraatide ja ühe või kahe väiksema parempoolse erakonnaga. Sellist pöördelist kombinatsiooni pole Eestis varem kunagi olnud, kuid täielikuks vasakpöördeks ei saa seda siiski pidada, sest ainult Keskerakonna ja sotside häältest jääb väheks ja ükskõik millise või mitme parempoolse erakonnaga liitu minnakse, peavad nad igal juhul arvestama ka nende tingimustega. Ekspeaminister Mart Laar ja IRLi esimees on oma selged tingimuspiirid maha tõmmanud, leebemas vormis on seda teinud ja tegemas ka Vabaerakond.

Ühest küljest valdab paljusid eesti valijaid kergendustunne, et liiga pikka aega arrogantselt ja üha ülbemalt valitsenud Reformierakonna võim saab ükskord ometi murtud. Põhimõtteliselt olnuks igati hea ning vajalik võimu vahetumine viimase 17 aasta jooksul vähemalt kolm kuni viis korda, kuid paraku seda ei juhtunud, sest ees oli nn Savisaare–Putini paktiga punn, millega reformikatel oli mugav valijaid hirmutada.

Juhtkirjad manitsevad innukaid sotse ja IRL-lasi ootama ja kaaluma valitsusevahetust kas kohalike valimisteni 2017 sügisel või riigikogu valimisteni 2018 kevadel,  mil uued jõuvahekorrad  oleksid selgemad. Nii Keskerakonnas kui Reformierakonnas on tegu lõhestunud vastasleeridega, kes ei pruugi käituda ühtselt ei koalitsioonis ega opositsioonis. Innukamad Savisaare jüngrid on ähvardanud uue erakonna loomisega ja kusagil olevat kogutud juba paar tuhat venekeelse valija allkirja nn Savisaare nimekirja, millega minna iseseisvalt, ilma Ratase juhitava Keskerakonnata kohalikele valimistele.

Keegi ei tea, mida teevad Savisaar ja Toom

Keskerakonna juhivahetus on samuti niivõrd värske asi, et keegi neist ei tea veel ilmselt isegi, mida hakkab tegema haavatud Savisaar, mida esimehe valimised kaotanud Europarlamendi saadik Yana Toom, kelle taga on kümned tuhanded vene valijate hääled; mida hakkab tegema uus juht Jüri Ratas, kellele kibekähku pakutakse peaministri tooli, ilma et ta oleks jõudnud (või tahtnud?) veel mingit puhastustööd läbi viia mitme kohtuasjaga kimpus korrumpeerunud erakonnas, kel pealegi on tühistamata ohtlik koostööleping Putini parteiga. Just neist küsimustest võivad saada tõsised takistused uue võimaliku vasakkoalitsiooni läbirääkimistel, mis võivad tulla veelgi raskemad, kui olid eelmised läbirääkimised Taavi Rõivase valitsuse kokkutraageldamisel.

Reformierakonna ligi 17-aastane valitsusaeg lõppes esiteks pikkade enesekiidukõnedega, kui hästi nad ikka on Eesti riiki valitsenud ja teiseks ähvardustega, et Eesti langevat nüüd kohemaid Putini rüppe, mis ehmatas tõsiselt ära nii diplomaadid kui välismeedia. Kuhu jäi nüüd reformikate endi kiidetud riigimehelikkus ja Eesti huvide eest seismine, tahaks küsida?

Reformierakond on nüüd esimest korda ise reedetu rollis ja see on neile täielik šokk: Jürgen Ligi sajatab ja süüdistab endisi valitsuskaaslasi hooramises. 

Reformierakonna enda reetmised:

Reformierakonnale tuletati sedamaid sotsiaalmeedias meelde, mitu korda reformikad ise on viimase 15 aasta jooksul oma poliitilisi partnereid reetnud ja üleöö üle parda visanud, ikka võimulpüsimise nimel:

2002 visati Isamaa ja Mõõdukad koalitsioonist välja ja tehti valitsus Keskerakonnaga

2003 visati Keskerakond kõrvale ning tehti valitsus ResPublica, Reformierakonna ja Rahvaliiduga

2005 visati ResPublica kõrvale ning tehti valitsus Keskerakonna ja Rahvaliiduga

2007 visati Keskerakond kõrvale ning tehti valitsus IRLi ja sotsidega

2007 visati sotsid valitsusest välja

2014 visati IRL kõrvale ja tehti valitsus sotsidega

Reformierakond tegi oma valitsemisperioodi algul head tööd Eesti maksu- ja ettevõtluskeskkonna arendamisel, kuid viimased kümmekond aastat on hoidutud Eesti riigi arengut toetavaist otsustest kohemaid, kui need võinuks ohustada Reformierakonna võimulpüsimist, halvimaks näiteks viisteist aastat tegemata haldusreform.

On ilmselge, et Eesti vajab liigpikast majanduslikust ja poliitilisest seisakust väljatulekut, raputust, võimuvahetust, uusi tuuli ja ideid, mis laseksid meie suurepärase potentsiaaliga innovaatilistel võimetel viimaks ometi rakenduda ning viia ellu hädavajalikud riigireformid, kuid küsimus on, mis vahenditega? Pööre küll, aga kuhu täpsemalt? Kellega ja mis hinnaga?