/nginx/o/2016/11/15/6076815t1hb1db.jpg)
Kahe viimase aasta jooksul on Vene lennukid rikkunud Eesti õhupiiri rohkem kui kümnel korral. Lisaks neile kordadele provotseerisid 11. aprillil kaks Venemaa õhujõudude taktikalist pommitajat Läänemerel rahvusvahelistes vetes asuva USA mereväe fregatti. Tundub, et Venemaad ei huvita, kas ärritatakse eestlasi või maailma suurimat sõjajõudu - Ameerika Ühendriike.
Kanal 2 saade «Radar» käis oktoobri lõpus Poolas Varssavi julgeolekufoorumil, et uurida maailma parematelt spetsialistidelt, millist ohtu Venemaa tegelikult kujutab.
27. oktoober, Poola pealinn Varssavi. Käimas on NATO julgeolekufoorum. Delegaadina on kohal Rahvusvahelise Kaitseuuringute keskuse juht Jüri Luik. Ta tunnistab, et tänapäeval räägitakse põhiliselt Venemaast.
«Eestlased, lätlased, leedukad, poolakad, tšehhid ja teised rääkisid neile aastaid, juba üheksakümnendatel, et vaadake ette, Venemaal ei lähe asjad õiges suunas. Aga Lääs ei tahtnud kuulata,» ütleb The Economisti toimetaja Edward Lucas.
«Ja fakt on see, et mõnel teemal on oht isegi suurem kui Külma sõja ajal,» lisab Jüri Luik.
Küsimusele, kas tegu on külma või jaheda sõjaga, vastab Eesti kaitseminister Hannes Hanso, et olukorda võib nimetada, kuidas tahes.
«Kaitseministrina ma tean, et see, mida Venemaa täna teeb, ükskõik mis nime me sellele anname, ei ole aktsepteeritav. Rahvusvahelise õiguse kõik rikkumised, naaberriikide jõuga või nende osade annekteerimine ja nii edasi ja nii edasi kuni selleni välja, mida Venemaa teeb täna Balkanil näiteks. Montenegro, kindlasti valimiste mõjutamine. Demokraatlikult otsustatud NATO liitumise saboteerimine näiteks. Kust selline õigus: mingi riik arvab, et tal on, et nemad võivad nagu otsustada, vaadata maailmakaarti ja otsustada, mis otsuseid teevad teised riigid,» räägib Hanso.
«Vene välispoliitika oluline instrument ei ole mitte vestlus või dialoog, asja arutamine, vaid pigem ikkagi kõikvõimalikud sõjalised meetodid ja jõu näitamine,» ütleb Jüri Luik.
Samal ajal, kui Varssavis räägitakse jahedast sõjast, on Tapa linnast saanud Eesti kõige tähtsam militaarkeskus. Radarit võõrustab keskuse kõige tähtsam mees, 1. jalaväebrigaadi ülem kolonelleitnant Palm.
Brigaadiülem Palm on Eesti suurima sõjaväeüksuse juht. 1992. aastast end armeele pühendanud mehe alluvusse kuuluvas brigaadis on enamik ajateenistuses väljaõpetatud üksusi. Lisaks juhib ta ka elukutselistest sõjaväelastest koosnevat Scoutspataljoni ja Tapal olevaid liitlasvägesid. Ehk kokkuvõtvalt on kolonelleitnant Palm see mees, kes peaks oma alluvatega võtma võimaliku Venemaa agressiooni korral Eesti ehk Euroopa Liidu ehk NATO kõige idapoolsemal piiril esimese löögi enda peale.
«Et kui ütelda – lastakse see vile ja esimest jalaväebrigaadi on riigil vaja, siis me kutsume oma reservväelased, kes täna teevad oma igapäevast tööd, siia sisse tagasi ja anname nendele varustuse, relvastuse ja siis nendega läheme sõtta. Piisavalt kiiresti, aga võiks alati kiiremini,» selgitab Veiko-Vello Palm. «Kui sa oled sellise riigi naabruses, mis n-ö teeb ise reegleid ja otsustab neid reegleid muuta ja on agressiivne oma naabrite suhtes. Ükskõik mis põhjustel, aga ta on agressiivne oma naabrite suhtes, ega see julgeolekut eriti ei tõsta.»
Küsimusele, kuidas Venemaa käitumine meid on mõjutanud, vastab Palm pikalt.
«See on tegelikult Eesti kaitseväge väga palju mõjutanud. Ma julgen öelda, et kuskil 10-15 aastat tagasi me tegime enam-vähem sama asja kõrvalt vaadates, aga ma usun, et see suhtumine oli pigem selline, et noh, aega on. Et me ehitame süsteemi, et meil on aega seda süsteemi üles ehitada ja meil on võimalus teha seda süsteemi n-ö aukudega. Me küll koolitame üksuse, aga nendel ei ole laskemoona, küll me kunagi tulevikus ostame, kui raha tuleb. Parem koolitame, teeme ühe üksuse veel, ostame nendele ka natukene mingeid asju ka, aga kellelgi ei ole päris kõike. Ja nüüd see 2008 ja loomulikult 2014 näitasid, et sellistest üksustest ei ole mitte midagi kasu.»
Brigaadijuht Palm viitab Venemaa sissetungile Gruusiasse ja kuus aastat hiljem Ukrainasse.
«Ma arvan, et see oli selline põhimõtteline muutus. Et me oleme rohkem fokusseeritud, me tahame näha reaalset käega katsutavaid tulemusi, me tahame seda kohe nüüd. Ei ole kasu mingist väga suurepärasest mõttest, mis teostub 10 aasta pärast, aga täna oled sa nagu põhimõtteliselt paljas, ilma püksata,» sõnab Palm.
Kui lugeda Vabariigi sünnipäeva armeeparaadi internetikommentaare, siis ilgutakse Eesti sõjatehnika kallal mõnuga. Kas Eesti armee vaevleb sõjamasinate puuduses?
«Ma arvan, et tegelikult meie suurimad puudujäägid ei olegi praegu, täna, nüüd ja hetkel isegi mitte sõjatehnikas ja selles relvastuses ja varustuses, vaid pigem koostöövõimes liitlastega. Kuigi NATO on seda aastaid ja aastaid teinud, siis viimaste aegade, ütleme lahinguvälja juhtimise süsteemid, lahing on läinud nii kiireks ja dünaamiliseks, et oleks väga hea teada, kus inimesed on, kus üksused on. Et me suudaksime paremini infot vahetada liitlastega, paremini aru saada, kus keegi lahinguväljal on,» selgitab kolonelleitnant Palm.
Kolonelleitnant Palmi mõtet laiendab kaitseminister Hannes Hanso. Kaitsepoliitikas on samuti küsimus, kus keegi on, sest nagu mainis loo alguses The Economisti hinnatud kolumnist Edward Lucas, siis tuleb Euroopas siiani paljudele üllatuseks, kui mitu korda on Venemaa jämedalt rikkunud 1997. aastal allkirjastatud NATO-Venemaa raamlepet.
«Väga tähtis, et me püsiks nendes küsimustes ühel lehel ja see on ka meie välis- ja julgeolekupoliitika üks kõige suuremaid väljakutseid tegelikult. Hoida meie partnereid, liitlasi, sõpru nagu ühtses pildis kogu aeg, et me saaks asjadest ühte moodi aru,» räägib kaitseminister Hannes Hanso.
Lõviosa kordadest on Venemaa oma hambaid näidanud Läänemere piirkonnas.
«Eks see ole ka üks neist kohtadest, kus NATO ja Venemaa siis teiselt poolt kõige otsesemalt kokku puutuvad. Ja muidugi, mis puudutab Balti merd, siis tuleb arvestada seda, et Külma sõja ajal Balti merd nimetati Varssavi pakti sisemereks, ehk siis Venemaa on väga harjunud, et kõik, mis Balti mere ääres on, kuulub tema mõjupiirkonda, rääkimata Balti riikidest,» räägib Luik.
Eesti riigikaitsekomisjoni NATO raportis öeldakse, et Venemaa on eriti pärast 2008. aastat arendanud välja võime paigutada kiiresti NATO piiridele üle 100 000 sõjaväelase ilma USAd ja Euroopat sellest teavitamata. Kuidas reageerivad sellele aga läänemereriigid?
Hoolimata pingestunud sõjalisest olukorrast, on piirkonna riikide kaitsekulutused reeglina langenud. See on nüüd koht, kus me saame endale õlale patsutada, sest kolm Balti riiki - Eesti, Läti ja Leedu on ühed vähesed, kes oma kaitsekulutusi pidevalt suurendanud. Kuna raha on vähe, siis seda enam peame toetuma NATOle.
USA president Barack Obama on ühes oma kõnes rõhutanud: «Pika Nõukogude okupatsiooni ajal kirjutas suur Eesti poetess Marie Under: «Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!» NATO liitlased, kaasa arvatud Ameerika Ühendriikide relvajõud. Kohe, praegu, nüüd!»
«Kui ma oleksin läinud 5-6 aastat tagasi NATOsse kaine peaga ja öelnud kõikidele oma kolleegidele, et kuulge, saatke meile siia liitlaste üksused, pataljonid tankide ja kõige muu sellega – mind oleks välja naerdud,» on Hanso kindel.
Hetkel on Tapal nii Eesti ajateenijad kui USA liitlased. Koos saja viiekümne Ameerika õhudessantväelastega on Tapa linnakus ka paarkümmend sloveenlast.
NATO-l on Venemaaga tegelikult kokkulepe, et ei paiguta oma vägesid Venemaa piiridele. Hoolimata sellest, et Venemaa ise kokkulepetele vilistab, hoiab NATO sellest ka kinni. Et liitlased meil olla saaks, nimetatakse nende kohalolu rotatsiooni põhimõttel toimuvaks NATO õppuseks. Rotatsiooni käigus saabub järgmise aasta aprillis Eestisse 1100-pealine Briti lahingugrupp, kuhu kuulub ka prantslasi. Üksus toob endaga kaasa ka tankid, mida on reklaamitud välja kui maailma kõige raskemaid.
«Meie sõjavägi on kaasaegne, lahinguvalmis ja nagu inimesed ütlevad, siis ka viisakas, kuid ähvardav. Meil on piisavalt jõudu, tahet ja julgust, et kaitsta oma vabadust,» on ühes oma kõnes rääkinud aga Venemaa president Vladimir Putin.
25. detsembril 2014 kinnitas Putin Venemaa sõjalise doktriini, milles määratleb ühemõtteliselt, et «Venemaa suurim vaenlane on Lääs tervikuna ja eriti NATO». Putin endal süüd ei oska näha ja kõik, mida teeb Lääs, on Venemaa suveräänsuse ohtuseadmine ja provotseerimine.
«Kõigeks selleks, mida me teeme, on andnud põhjust Venemaa väga ettearvamatu ja agressiivse käitumisega, mida kõik riigid saavad aru, et see ei ole aktsepteeritav ja sellest ka need käigud. Et nimetada seda kuidagi Venemaa provotseerimiseks, on täiesti mõttetu. Seda kõike ei oleks juhtunud, kui Venemaa ei oleks teinud neid asju, mida nad on teinud,» on Hanso kindel.
«See pole lihtsalt lambist tulnud idee paigutada näiteks NATO pataljonid Balti riikidesse. NATO jaoks on see tegelikult väga suur ja raske samm ja täiesti revolutsiooniline arusaam NATO mõtlemises,» räägib Luik.
Jüri Luik ei tee lihtsalt suuri sõnu. Esimesed kümme aastat, kui olime NATO liige, siis ei olnud liitlastest siin rohkem jälgi kui neli lennukit Balti õhuturbe missiooni koosseisus. Alles kümme aastat hiljem, kui Venemaa oli juba Gruusias laamendanud ja annekteerinud Krimmi, jõudis alliansile kohale, et Eestisse kui Venemaa ja NATO piiririiki tuleb paigutada kasvõi ajutised väed.
«Et ka meie liitlased siin Eestis, nad ei kaitse siin Eestit, britid ei tule siia Eestit kaitsma. Vaid nad kaitsevad iseennast siin,» räägib Luik.
«Üks võtmeprobleeme on see, et Putin arvab, et meie tahame teda rünnata ja seetõttu valmistub vastulöögiks. Ehkki ilmselgelt meie seda ei soovi,» räägib analüütik ja Venemaa ekspert Mark Galeotti.
«Venemaa peab aru saama, et me ei ole siin üksi. Meil on järgmise aasta aprillist britid, prantslased - kaks tuumariiki. No ei ole eriti ratsionaalne tulla siia jaurama, eks,» ütleb kaitseminister Hanso.
Uue külma sõja lugu ette valmistades ei osanud me arvestada, et Ameerika presidendiks saab Donald Trump. Pärast valituks osutumist on Trump näidanud end vaoshoitumana kui varem. Kuid veel juulis-augustis rääkis ta, et Ameerika võib kaaluda NATOst lahkumist, kui ülejäänud alliansi liikmesriigid ei panusta NATOsse rahaliselt, nagu kokku on lepitud.
«See kartus, et Trump tuleb ja lepib näiteks Vladimir Putiniga kokku mõjusfäärides ja nii edasi, seda lihtsalt ei ole võimalik ellu viia, arvestades, et Ameerika Ühendriikides lisaks presidendile, isegi kui me ette kujutaksime, et selline teema võiks isegi tõsine olla, on olemas ju kongress, on olemas administratsioon jne,» räägib riigikaitsekomisjoni esimees Marko Mihkelson. «Mina selle pärast nii väga ei muretseks. Mul on selline tunne, et ega tal väga palju võimalusi Ameerika Ühendriikide rahvusvahelises poliitikas, välispoliitikas, esile kutsuda ei ole.»
Mihkelson lisab, et on üpris rahustav ka kuulda näiteks Ühendriikide kaitseministeeriumi ja välisministeeriumi praeguseid seisukohti, et neid kohustusi, mis on juba võetud, näiteks ka Ühendriikide väeüksuste saatmine siis Poola ja roteeruvalt ka meie riikidesse, Balti riikidesse, et need viiakse ellu.
Selleks, et saaksime NATO vägesid vastu võtta, laieneb Tallinnast 79 kilomeetri kaugusel asuv Tapa sõjaväelinnak kiiremini kui buumiaegsed uuselamurajoonid.
«Siia otse meie ette tuleb nüüd veel üks kasarmu, vasakule söökla, tahapoole kaks kasarmut juurde. See kõik saab valmis järgmise aasta lõpuks ja siis meil on kokku 2500 magamiskohta ja 3500 söömiskohta,» näitab kolonelleitnant Palm.
Rahustavatele kommentaaridele tõmbab külma duši peale 2016. aasta riigikaitsekomisjoni raport «NATO heidutus Läänemere piirkonnas». Seal on tsiteeritud NATO Euroopa vägede ülemjuhatajat, kindral Phil Breedlove´i, kes ütleb: «Isegi kui luure oleks täiuslik, muudab juba Euroopa ja eriti Balti riikide geograafia Venemaa sissetungile reageerimise uskumatult raskeks.»
Ja päike läheb veelgi rohkem pilve taha. Sealsamas on järgmises lõigus mustvalgelt kirjas Ameerika eduadmiral James Stavridise lause: «Mis tahes katse Balti riike tagasi vallutada oleks kohutav ja tooks tõenäoliselt kaasa järsu sündmuste eskaleerumise.»
«Ongi keeruline tegelikult Eesti, Läti ja Leedu kaitsmine, arvestades Venemaa sõjajõudu, kui see peaks rakenduma täiel ja maksimaalsel viisil. Ongi väga raske kaitsta. Meie esmane ülesanne on ründevõimaluse ärahoidmine,» räägib Mihkelson.
Aga kui diplomaatia on lahendus, siis ütleb talupojamõistus, et äkki räägiks Venemaaga asjad selgeks, selle asemel, et võidu meestega NATO-Venemaa piiri polsterdada.
Kaitseminister Hannes Hanso tunnistab, et ta ei ole oma Vene kolleege vist isegi näinud.
«Peale Krimmi, peale Ukrainat, ei ole meil mitte mingisugust sõjalist koostööd. Ja kui me seda dialoogi või arutelusid või kohtumisi peame NATO formaadis näiteks, siis me tahame, et päevakorral oleks päris punktid. Ukraina näiteks. Aga mida on mul Vene kolleegiga rääkida? Ausalt öelda ei ole millestki rääkida. Kui palju sõpru on Venemaal päriselt järgi jäänud? Aga päriselt ka, nad on ennast täiesti nurka mänginud, nad on kõik oma sõbrad tegelikult kaotanud,» põrutab Hanso.
Sõpru küll pole, aga kuidas on siiski Venemaal rahadega? Ametlikult ei ole teada, mis on Venemaa kaitsekulutuste eelarve. Niisiis peame küsima Venemaa sõjalise jõukuse kohta ekspertidelt.
«Peame aru saama sellest, et Venemaa on mitmeski mõttes väga-väga nõrk riik. Sealne majandus on varemeis ja tänapäeval väiksem kui Hispaanial. Venemaa sõjalist võimekust ei saa ignoreerida, aga seegi on vaid vari sellest, mis ta kunagi oli. Lähtutakse väga lihtsustatud arusaamast, et sõjaline võimekus võrdub riigi tugevusega. Nii kulutatakse sõjaväele palju raha, rohkem kui tegelikult suudetakse endale lubada. Jah, sõjavägi on viidud teatud tasemele, aga ma arvan, et isegi Putin peab kaaluma militaarkulutustes teatud kärbete tegemist,» räägib Mark Galeotti.
Edward Lucas arvab aga, et Venemaa võimekust ja nutikust ei tohiks ka alahinnata: «Teisalt võib Venemaa teha asju palju efektiivsemalt, kui Nõukogude Liit seda suutis. Mitte ainult raha mõistes, vaid ka propagandasõjas, spionaažis ja muudes trikkides, mida nad kasutavad. Ja meil pole lihtne nendega toime tulla.»
Teeme viimase ringi ja küsime otse meestelt, kes teavad ja vastutavad: «Kas Eestit ähvardab sõjaoht Venemaa poolt?»
«Mina ütlen seda, et Eesti kaitsevägi ega mina isiklikult ei näe täna, nüüd ja praegu otsest sõjalist ohtu,» on kindel kolonelleitnant Palm.
«Venemaa võib olla omab globaalseid ambitsioone aga kindlasti tal pole sellist diplomaatilist, majanduslikku või ka sõjalist haaret, mida me nägime Nõukogude Liidu ajal ja külma sõja ajal,» lisab Hanso.
Raadio Vaba Euroopa Venemaa ekspert Brian Whitmore sõnab: «Ma olen piisavalt vana, et mäletada 1970ndaid, kui arvasime, et Lääs jääb Venemaast, Nõukogude Liidust maha. Tundus, et me oleme kaotamas, ühiskonnas varitses samasugune ärevus ja ebamugavustunne kui praegu. Tundus, et Nõukogude Liit võidab. Nüüd me teame, kuidas see film 10-20 aastat hiljem lõppes. Ja mul on põhjust uskuda, et seekord läheb täpselt samamoodi.»
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)