Juhtkiri: rongiga Helsingisse? Miks mitte!

Sundi väin. Foto: SCANPIX

See, et kunagi tulevikus võiks rongisõit Tallinnast Helsingisse võtta alla poole tunni või näiteks kümnetunnine rongisõit viiks meid kunagi Euroopa südamesse Berliini, näib praegu kas väga julge unistusena või suisa millegi utoopilisena. Kuid kui mõtleme natuke järele, siis iseenesest on unistused ju vaid plaanid, mis eksisteerivad peas, ning realiseerimist ootavad plaanid unistused, mis eksisteerivad juba paberil. Kuidas jõuda siis ühest teiseni?

Tänases Postimehes on intervjuu Rovio endise juhi Peter Vesterbackaga, kes ei karda suurelt mõelda. Ta kinnitab, et sõita seitsme või kaheksa aasta pärast 20 minutiga Tallinnast Vantaa lennuväljale on igati reaalne. Selleks on tarvis vaid juba aastal 2018 kopp maasse lüüa.

Eesti kiire majandusareng eelmistel kümnenditel võlgneb paljus tänu oma geograafilisele asendile ja Soome lähedusele, mis toona nautis OECD maade hulgas ühte kiireimat majanduskasvu. Viimastel aastatel on kiratsenud aga paraku nii Soome kui ka Eesti majandus. Võib-olla aitakski seisakust välja julgus unistada suurelt, mis läheks sujuvalt üle suurteks plaanideks, mida asutaks ka realiseerima. Põhimõtteliselt looks tunnel Soome poolt vaadatuna põhjanaabritele raudteeühenduse Kesk-Euroopaga ning nii annaks see ka Rail Balticu projektile hoopis teise jume.

Tallinna-Helsingi püsiühenduse eeskujuks on olnud algusest peale Öresundi sild Malmö ja Kopenhaageni vahel, mis on end tõestanud igati eduka ja kasumliku ettevõtmisena. Öresundi näide on hea ka selles mõttes, et sellelgi projektil oli vastalisi, kes leidsid muuhulgas, et sild ohustab Öresundi väinas elavaid molluskeid ja seal pesitsevaid linde.

Praegu võib öelda, et need hirmud osutusid tublisti liialdatuks ning floora ja fauna esindajad tunnevad end Öresundi väinas hästi. Ka näiteks Rail Balticu puhul, mille vastu on toodud argumentidena, et raudtee jääb loomade liikumisteedele ja ohustaks hüpoteetilisi salajõgesid, võib Öresundi tuua positiivse näitena täitumata hirmudest.

Eesti üks hädasid ja ka praeguse stagnatsiooni põhjusi on see, et me ei julge endale juba tükk aega seada suuri ja tulevikku muutvaid eesmärke. Viimased suured unistused, mis näisid veel 1990. aastatel samuti pelga utoopiana, olid liitumine Euroopa Liidu ja NATOga. Need unistused täitusid aastal 2004 ning pärast seda oleme mõneti peljanud unistada suurelt ja seada endale suuri eesmärke.

Miks mitte ei võiks siis unistada Helsingi-Tallinna püsiühendusest või kiirest ühendusest Euroopa südamega. Näiteks Poolas on viimastel kümnenditel realiseeritud mitu mastaapset teedeehitusprojekti, mille käigus on rajatud uusi kiirteid, mida mööda on muuhulgas võimalik sõita idapiirilt Saksamaale. Ka need projektid olid ligemale poolsada aastat vaid unistus.