/nginx/o/2009/06/12/193527t1ha9b5.jpg)
Viimase aja rahutused Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas meenutasid mulle ühe hiljutise analüüsi kriitilist märkust Valgevene opositsiooni kohta. Seal leiti, et Aleksandr Lukašenka vastu seisvad jõud on muutunud liialt alalhoidlikuks: nad võtavad lääne abi vastu ja keskenduvad enesesäilitamisele, mitte olukorra muutmisele.
See hinnang oli antud sobiva diskreetsusega. Mitte keegi ei saa ega tohi kelleltki oodata, et ta valiks piinamise, vangistuse või surma. Ja alalhoidlik õõnestustöö on ka hea, mõnikord võib tuua paremaidki tulemusi kui üleöö kiremöllus teisipidi pööratud võimupüramiid.
Teisalt aga ei saa unustada, et diktaatori kukutamine on ikkagi lõpuks iga rahva oma asi. Eriti kui seda maad ei okupeeri võõrvõim. Lääneriike võib süüdistada Lukašenka liiga pehmes kohtlemises, aga kohe kindlasti ei saa öelda, et nad teda toetaksid.
Nii see kui ka valgevenelaste praegu mässavatest riikidest märksa kõrgemal tasemel seisev kirjaoskus, mis aitab võimuvastast infot levitada nii paberil kui elektrooniliselt, on huviliste käsutuses. Kuni massid lasevad üksikuid julgeid nuhelda, on needsamad massid omal moel ka jätkuvate õuduste väärilised.
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)