Mart Raudsaar: paistab, et reformi korraldajaid valla tegelik võimekus ei huvita

Mart Raudsaar Foto: Peeter Langovits

Hau! Ekspertide kõrge kogu on rääkinud! Nüüdsest on teada, mitu puud on mets. 5000 puud on mets, 4999 puud aga ei ole.

Seega loeb igaüks ning mõni vald on alustanud sundliitmiste hirmus uute elanike registreerimise kampaaniat, mille käigus on võimalik võita näiteks maastur. Muidugi võiks pöörduda ka nende ekspertide-ekvilibristide poole, kellel on kogemusi kohalike valimiste eel ühetoalisse korterisse kümnete uute elanike registreerimisega.

Aga ilma naljata, asi on tõsine. Ehkki olen juba 18 aastat tagasi sunniviisilise haldusreformi vastu sõna võtnud, saan aru, et vahepealsed aastad ei ole omavalitsusi palju võimekamaks teinud. Seda võimekust on vaikselt närinud kaks üraskit: negatiivne iive (sealhulgas väljaränne) ja riik. Riik, kes on tasahilju sokutanud omavalitsustele uusi ülesandeid – näiteks on dementsete inimeste hooldamine jäänud omavalitsuste ja lähedaste mureks –, pole aga eraldanud kohtustuste täitmiseks vajalikku lisaraha. Või kui räägime dementsetest, siis ei anna raha üldse.

Niisiis, mida oligi tarvis tõestada: omavalitsused on käpuli ja meil on tarvis uusi, võimekaid haldusüksusi. Jah, võib mõista, et 500 töövõimelise elanikuga vald, mille valitsus tegutseb paneelmaja korteris, ei ole kuidagi võrreldav Tallinna või Tartuga. Samuti teame – andestage võrdlus! –, et keegi vabatahtlikult ühismajandisse ei lähe. Tootmise tõhustamiseks on vajalik selle optimeerimine – samuti arusaadav!

Kuid olen veendunud, et kõige olulisema arvulise kriteeriumi asemel oleks tulnud anda vahemik, näiteks 3000–6000 elanikku. Ning üle vaadata riigi ja omavalitsuse suhted – kes mida teeb. Ja et näha puude taga metsa, läheneda reformile mitte pelgalt statistiliselt, vaid ka sisuliselt.

Toon näite. Juhtusin kuulama Vikerraadio 5. oktoobri «Reporteritundi», kus haldusreformi üle arutlesid õiguskantsler, riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees ja Nõo vallavanem. Nõo vald on üks neist 26 omavalitsusest, kes soovivad riigikohtult haldusreformi sätete kehtetuks tunnistamist. Vallavanem Rain Sangernebo viitas ka viimasele õlekõrrele, omavalitsuse tugevale kogukonnatundele, millega valla säilimist õigustada. Mulle tundub, et ülejäänud saatekülalised ei saanud sellest lõpuni aru, rääkides haldusreformist ikkagi instrumentalistlikust paradigmast lähtudes.

Minu vanavanaisa isal oli Nõo kihelkonnas talu ning ta pidas Nõo alevis kiriku vastas ka poodi, kust poeg läks raudtee tulles Elva linna asutama. Väga ameerikalik lugu, eks ole. Olles jõudnud 2002. aastast ringiga valda tagasi, olen erapoolik, aga oman sisevaadet.

Ma ei hakka siinkohal pikemalt Nõo valda kiitma. Piisab ehk nendingust, et vana kihelkonnakeskus on Tartust optimaalsel kaugusel, nagu Maa Päikesest selleks, et siin oleks võimalik kogu elurikkus. Liiga kaugel – külmud surnuks, liiga lähedal – kõrbed surnuks.

Paraku oli aasta alguse seisuga vallas 3979 elanikku. Mulle on jäänud mulje, et reformi korraldajaid ei huvita valla tegelik võimekus või tema edgarkantilik terviklikkus oma keskuse ja selle tagamaaga. Vaatame kaarti! Tartu «kuldse ringiga» liitumine pole loogiline. Koloniaalsõltuvust Elva linnaga, kes on aastaid ahistanud Peedu kogukonda, ka nagu ei soovitaks. Puhja ja eriti Konguta vald on Elva tagamaa ning nõrgem liiga. Kambja valla, Eesti koorilaulu hälliga liitumine (2626 elanikku) on ainus mõistlik võimalus, ehkki tulemuseks oleks kogukondlikult Siiami kaksikute sünd.

Minu meelest oleks viimane aeg hakata puude numereerimise asemel nägema metsa kui ökosüsteemi.