Siim Kallas: lugu tuleviku raudteest

Siim Kallas Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Kuigi mõned väidavad, et tulevikku ei olegi, saabub homne päev vääramatult. Kui anname Rail Balticu võimaluse käest, ei anna meie lapselapsed seda andeks ning piiri taga avatakse võidukalt vahuveinipudeleid, kirjutab poliitik Siim Kallas (Reformierakond).

Rail Baltic on osa väga suurest Euroopa projektist, Euroopa kõigi aegade suurimast terviklikust investeerimisprojektist. Kolm aastat pingelisi läbirääkimisi liikmesriikide valitsuste ja Euroopa Parlamendiga, ja lõpuks 11. detsember 2013 parlamendi hääletus, Euroopa transpordivõrgustiku projekt koos selle rahastamise mehhanismi, Euroopa Ühendamise Rahastuga heaks kiidetud.

Milles oli pinge? Miks see strateegiline otsus on nii suur asi? Kõigepealt oli vaja saavutada, et luuakse midagi, mis on üleeuroopalise tähendusega. Liikmesriigid ei ole nimelt huvitatud piiriülestest taristuprojektidest. Igaüks ajab oma sildu, tunneleid, teejuppe – kõike seda, mis teeb kohalike valijate südame soojaks.

Prantsusmaa ei ole huvitatud piiriüleste ühendusteede parandamisest Hispaaniaga, Saksamaa töödest Tšehhi, Austria, Poola piiril. Ja Poolal pole mingit huvi aidata üksinda Baltimaade ärisid ja inimesi Euroopa keskossa. On vaid üksikuid erandeid, kui liikmesriigid on ise kokku leppinud piiriüleste ühendusteede parandamises. Via Baltica on ilmekas näide, kuidas riigid EI suuda kokku leppida.

Nii ongi lootus Euroopa Liidu peal. Vaid EL suutis kokku leppida ühtse strateegilise võrgustiku loomises. See ongi nn TEN-T, üleeuroopaline transpordivõrgustik. Liikmesriigid pressisid peale omi sildu, sadamaid, tunneleid ja teejuppe, Euroopa Komisjon koos Euroopa Parlamendiga kaitses strateegilist võrgustikku, mis tähendab nüüd kümmet strateegilist koridori läbi kogu Euroopa. Kõik projektid, mida rahastatakse Euroopa Liidu eelarvest, peavad olema piiriülesed ja olema osa heaks kiidetud koridoridest.

Midagi ei juhtu ilma rahata. Suuresti tänu sellele, et suutsime luua usutava strateegilise võrgustiku koos usutava elluviimise kavaga, otsustasid liikmesriigid eraldada kogu projekti elluviimiseks märksa rohkem raha kui eelmisele võrgustikule.

Selle eelarveperioodi jooksul ollakse valmis kulutama kolm korda rohkem raha kui varem, ligi 28 miljardit eurot. Ja seda olukorras, kus eelarve seitsme aasta kogusummat vähendati. Suutsime luua veendumuse, et raha ei pihustu ära kohalike valimiste võitmiseks, vaid läheb tõesti selleks, milleks mõeldud.

Rahastamisreeglid on karmid, just selleks, et raha ei pihustuks. Seetõttu ei saa ka projekte muuta. Kui projektid ei teostu kavandatud moel, läheb raha lihtsalt mujale.

Rahastamise juures on üks tähelepanuväärne osa, mida ei olnud enne ega tule ka pärast. See on Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa vaheliste ühendusteede projektide rahastamise erikord. Kui tavapäraselt rahastab Euroopa Liit projektide ehitustöid kuni 20 protsenti maksumusest, siis nn ühtekuuluvusmaades projekte rahastatakse kuni 85 protsenti. See on suure strateegilise tähtsusega otsus, suur vastutulek meie ala riikidele nn maksjariikide poolt. Järgmises eelarveperioodis sellist võimalust vaevalt et tuleb.

Eestis räägitakse hirmulugusid, kuidas euroraudtee kaasrahastamise vajadus jätab kõik muud vajadused nälga.