Andrei Kuzitškin: kui Trumpist saab Venemaa sõber, peab Kreml kiirelt uue vaenlase leidma

Andrei Kuzitškin Foto: Erik Prozes

Usutavasti möödub Kremlis Trumpi võidu järel puhkenud eufooria peagi ning seal mõistetakse, et vana vaenlane on mõnikord parem kui uus sõber, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Donald Trumpi valimine paiskas Euroopa ja Ladina-Ameerika leina, pani Hiina hirmu tundma ja vapustas maailma börse. Tõsi, börsid said vapustusest kiiresti üle ja aktsiahindade langus pööras taas tõusule. Heitunud ameeriklased tulid massiliselt tänavale meelt avaldama, Euroopas ja mujalgi maailmas on aga inimestel endiselt nina täiesti norus. Ja ainult ühes riigis – Venemaal – juuakse Trumpi valimise puhul USA presidendiks šampanjat ja korraldatakse suisa ilutulestikke. Miks ometi?

Donald Trump. Foto: Scanpix Foto: JONATHAN ERNST/Reuters

Miks venemaalased, kellest 70 protsenti suhtusid viimase ajani USAsse halvasti ja väga halvasti, vahetasid äkitsi raevu armu vastu välja? Seletus on ääretult lihtne: küsitluste põhjal on üle kolmandiku venemaalastest veendunud, et Donald Trumpi valimine USA presidendiks toob kaasa Venemaa ja Ameerika suhete paranemise.

Siit saab ainult järeldada, et «suurt Venemaad» vaevab endiselt alaväärsuskompleks. Mõne aastaga pärast Ukraina kriisi puhkemist on Venemaa poliitikud suutnud ennast ja Venemaa rahvast uskuma panna, et maa heaolu sõltub ainiti USA seisukohtadest. Ühelt poolt veenab Venemaa poliitiline juhtkond kõiki, et Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid kahjustavad ainult ameeriklasi ja Euroopa Liitu ennast, teiselt poolt on aga Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamisest kujunenud kogu Venemaa poliitika tähtsaim päevapoliitiline küsimus.

Venemaa pangad ei pääse enam ligi odavale Euroopa rahale, Venemaa ettevõtted ei saa enam ei odavaid lääne laene ega kõrgtehnoloogiat. Vaieldamatult on need tegurid koosmõjus andnud Venemaa majandusele purustava löögi. Veelgi enam: selle löögi tagajärjed annaksid ennast tunda veel kaua ka siis, kui sanktsioonid kas või kohe täna tühistataks. Seepärast on eufooria, mis tabas Venemaa poliitikuid Trumpi Valgesse Majja kolimise magusas ootuses, täiesti arusaadav.

Presidendikandidaadi valimiskampaaniaaegsed sõnavõtud süstisid Vladimir Putinisse ja tema lähikonda tublisti optimismi. Kuidas oleks saanud teisiti ollagi! Barack Obama ja tema kaasvõitleja Hillary Clinton on järjepidevalt mõistnud hukka Venemaa välispoliitika agressiivset iseloomu ja väljendanud usaldamatust Venemaa presidendi suhtes. Ent Donald Trump arutas lausa mitu korda USA ja Venemaa koostöö üle, kõneles sellest, et kaks maad võiksid maailmas korra kehtestada, ja ütles, et «Putiniga me klapime». Mulle aga paistab siiski, et Donald Trumpi valimine USA presidendiks mitte ei vähenda, vaid hoopis suurendab uue üleilmse sõja puhkemise ohtu.

Trump hakkab lammutama?

Siin on võimalikud kaks stsenaariumit. Esiteks, kui Donald Trump hakkab tõepoolest NATOt lammutama ja Ameerika vägesid Euroopast välja viima, siis tekib Vladimir Putinil äravõitmata kiusatus lahendada ühe hoobiga «Balti küsimus». Sellise stsenaariumi oht on täiesti reaalne.

USA Kongressi esindajatekoja spiiker Newt Gingrich ütles juulikuises intervjuus telekanalile CBS, et «NATO riikidel tuleks muretseda oma kohustuste pärast, liikmesriigid ei maksa ära oma osa». Vabariiklasest poliitik lisas, et sellised riigid ei ole mitte jõu, vaid nõrkuse allikas. Küsimuse peale, kas Trump ja USA tuleksid Venemaa rünnaku puhul näiteks Eestile appi, sõnas Gingrich, et ta «mõtleks selle peale tõsiselt». «Eesti on Peterburi äärelinn. Venelased ei pea piiri tingimata isegi sõjaliselt ületama. Venelased võivad teha seda, mida nad tegid Ukrainas,» sõnas eksspiiker. «Ma ei ole kindel, kas on mõtet riskida tuumasõjaga selle ääremaa pärast. Me peame mõtlema, mida see võib kaasa tuua.»

Newt Gingrich. Foto: Scanpix Foto: SCANPIX

Praegu peetakse Newt Gingrichit Donald Trumpi valitsuse võimalikuks riigisekretäriks. Kui selline inimene kerkib Ameerika välisministeeriumi etteotsa, võivad Baltimaade ja ka ülejäänud Euroopa kohale kerkida murepilved. Pole sugugi juhus, et Kremli eksperdid hõõruvad juba praegu käsi ja ootavad, et kaitsetu Baltikum langeb iseenesest Vladimir Putini helladesse kätesse.

Poliitikavaatleja Aleksandr Nossovitš kirjutas artiklis «Trumpi Ameerika viskab ballasti minema. Esimesena lendab üle parda Läti», et «Balti riikidele on Trumpi valimine USA presidendiks nõukogudejärgse ajaloo üks suuremaid katastroofe. Ameeriklased hääletasid 8. novembri valimistel ühtlasi Baltikumi vastu, selle vastu, et Ameerikat ähvardab Kolmas maailmasõda ainult seepärast, et mingisuguse Leedu president provotseerib Venemaad, nimetab viimast terroristlikuks riigiks ja selle riigi juhti paranoikuks, Ameerika aga peab pärast seda Leedut kaitsma ja selle pärast venelastega sõdima. Trumpi ja tema ideede võit USA valimistel annab alust väita, et Leedu, Läti ja Eesti väljaarvamine mõne aasta pärast NATO ja Euroopa Liidu ridadest ei ole mitte liialdus, vaid reaalne, meie silme all täituv ennustus.»

Kirjatüki autor ei pane küll tähele, et tema ennustus läheb järsult vastuollu Venemaa ametiisikute, sealhulgas Vladimir Putini enda korduvate avaldustega, et Venemaal ei ole vähimatki kavatsust Baltimaid okupeerida. Ent niisugused artiklid sunnivad mõtlema, mil määral vastavad need sõnad Moskva tegelikele soovidele. Sest kust muidu tuleks nii üüratu rõõm kõigis Venemaa foorumites, kus «patrioodid» arutavad elavalt Eesti, Läti, Leedu, Ukraina ja Moldova peatse Venemaa mõjusfääri naasmise üksikasjade üle? VLDP juht Vladimir Žironovski aga teatas äsja, et «kogu maailma hakkab pöörlema ümber telje, mis seisab kahe üliriigi, Venemaa ja USA vahel!».

Trump mõtleb äriliselt?

Mulle tundub siiski mõnevõrra usutavam teine stsenaarium. Donald Trump ei ole nähtavasti nii lihtsakoeline, kui pealtnäha paistab. Ta on läbi ja lõhki ärimees. Ta ei mõtle poliitilistes, vaid ärikategooriates. Talle on põhiline kasum, tema maailm seisab koos äritehingutest. Ta võib palju ja pikalt rääkida üht, aga teha ikkagi midagi muud – seda, mis toob kasu.

Pole üldse välistatud, et Donald Trump istub ühe laua taha Vladimir Putiniga ja hakkab arutama Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamist. Aga esimene küsimus, mida võib oodata vastselt Ameerika presidendiks valitud mehelt, kõlab: «Aga mida mina selle eest saan?» Ja siis võib selguda, et ohu poolest Vladimir Putinile jääb ideede eest võitlevate Obama ja Clintoni poliitiline romantism kaugele Donald Trumpi selgeplaanilise pragmatismi varju.

Hind, mille Trump nimetab Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamise eest, ei saa olema tähtsusetu: Donald Trump on ikkagi miljardär ega ole harjunud krossides arveldama. Näiteks võib Trump vastutasuks nõuda Ameerika ettevõtete piiramatut ligipääsu Venemaa loodusvaradele.

Kremli poliitikud kuulevad praegu ainult seda, mida soovivad kuulda. Nad kuulevad, kuidas Trump kiidab Putinit ja ähvardab NATO laiali saata. Aga nad on jäänud kurdiks Trumpi muude avalduste suhtes. Nii vastas Donalt Trump juulis ajalehe The New York Times küsimusele Balti riikide kaitsmise kohta Venemaa võimaliku agressiooni korral nii: «Kui kohustused [NATO ees] on täidetud, siis on meie vastus «jah».»

Vladimir Putin. Foto: Scanpix Foto: SERGEI KARPUKHIN/AP

Lisaks sõnas Donald Trump maikuises intervjuus ühele Indiana raadiojaamale, et kui Venemaa lennukid ohustavad Läänemerel Ameerika laevu, tulistaks tema need alla. Ta muidugi lubas, et helistaks enne seda Putinile ja paluks tal lennukid tagasi kutsuda. Aga kui diplomaatia ei aita, siis lähevad käiku sõjalised meetmed.

USA sõjavägi

Veel üks oht, mida Donald Trump Venemaale kujutab, seisneb tema kindlas soovis alustada Ameerika sõjaväe moderniseerimist. Mõned USA ja Venemaa lähenemise poolehoidjad on väljendanud lootust, et Trumpi valimine presidendiks toob kaasa võidurelvastumise hääbumise. Kuid tegelikkuses ootab ees hoopis vastupidine.

Trumpi sõjalised kavad on järgmised: «Sõjalise eelarve piirangute kõrvaldamine, maaväe suurendamine 540 000 tegevteenistuses sõjaväelaseni. USA mereväel peab olema 350 sõjalaeva, merejalaväel 36 pataljoni, õhuväel 1200 hävituslennukit. Suured investeeringud kaasaegse raketitõrje arendamiseks, et tõrjuda võimalikud välisohud, ristlejate moderniseerimine, uute nüüdisaegsete hankimine Põhja-Korea ja Iraani raketiohu neutraliseerimiseks.» Selge see, et Trump panustab sõjaväele välisohtude tasalülitamiseks. Siinkohal ei tasu aga unustada, et USA riikliku julgeoleku strateegias on sellisteks ohtudeks Põhja-Korea, Iraan ja… Venemaa.

Ohtu Venemaale kujutab ka Trumpi energiastrateegia, mis näeb ette USA domineerimise saavutamise maailma energeetikaturul. See on seatud lausa strateegiliseks majanduslikuks ja välispoliitiliseks eesmärgiks: USA peab olema energeetika mõttes sõltumatu riik, mis ühtlasi võimaldab luua energeetika vallas miljoneid töökohti. Kui see eesmärk täitub, variseb naftahind maailmaturul kokku ning Venemaa majandus saab korvamatu hoobi.

Uus sõber USA

Ent Trumpi peamine oht Venemaale on hoopis see, et nii võib USA kaduda vaenlasena ja muutuda sõbraks. Nimelt on kogu Venemaa sisepoliitika praegu üles ehitatud sellele, et kõigis Venemaa probleemides süüdistatakse ameeriklasi. Pensionid on väikesed? Süüdi on Ameerika. Teed on halvad? Obama lõhkus need ära. Lisaks organiseerib USA riigidepartemang Venemaal streike, õhutab Putinit kritiseerima, toetab «viiendat kolonni» ehk liberaale ja hävitab venelaste hingelisi ja kõlbelisi väärtusi. Ühesõnaga, pole ühtegi pattu, milles USA ei oleks Venemaa ees süüdi. Ja siis saab Obama/Clintoni näoga vaenlasest Trumpi näoga sõber? Kuidas siis edasi minna?

Räägitakse, et Kremli juhtkond nägevat nii ööd kui päevad palehigis vaeva, et leida uus rahvuslik vaenlane, et inimestel ei tekiks isegi pelka mõtet, et «suur Putin» võib samuti vigu teha ja olla ehk lausa Venemaa allakäigus süüdi.

USA Kongress jäi samal ajal täielikult vabariiklaste kontrolli alla ja vabariiklased on alati olnud suhetes Venemaaga üsna jäikadel positsioonidel. Pealegi valiti senatisse vabariiklane John McCain, kes on väga mõjukas ning Trumpi ja Putini äge vastane. Seepärast on Venemaa ja Ameerika edasiste suhete iseloom praegu väga küsitav. Küllap seepärast ongi Venemaa presidendi pressiesindaja Dmitri Peskov juba jõudnud ettevaatlikult teatada, et Venemaa-Ameerika suhete tuntavat paranemist lähiajal «vaevalt tasub oodata».

Usutavasti möödub Kremlis Trumpi võidu järel puhkenud eufooria peagi ning seal mõistetakse, et vana vaenlane on mõnikord parem kui uus sõber: vähemalt on alati teada, mida harjumuspäraselt vaenlaselt oodata, samal ajal kui pole üldse teada, kui ohtlik võib olla uus sõber, kui see peaks selja pöörama.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.