Andrus Kuus: miks peab inimesi pankade eest kaitsema?

AS Bigbank Eesti maajuht Andrus Kuus. Foto: Bigbank

Hea finantstervisega laenaja hoiab majandust elus või koguni käivitab selle, kirjutab AS Bigbank Eesti maajuht Andrus Kuus.

Positiivne krediidiregister näitab kõiki inimese laenukohustusi, ilma inimest halba valgusesesse panemata (negatiivne näitab, kes oma kohustusi ei täida). Positiivset krediidiinfot kogutakse üheksateistkümnes Euroopa Liidu riigis, Eestis ei ole seda kunagi tehtud. Alles nüüd lõid Eesti pangad ja krediidiasutused sellise registri, mis kaitseb inimesi pankade ehk nende endi eest.

Positiivse registri puudumisele Eestis juhtis tähelepanu ka Maailmapank. Kui 1993. aastal loodi Eesti Krediidiregister, mis hiljem muutus maksehäirete registriks, oli see mõeldud peamiselt firmade ja pankade kaitseks. Nüüdseks on olukord pöördunud.

Täna on raske leida inimest, kes ei vaja oma elu ülesehitamise ajal välist rahalist abi, laenu. Kodulaen, autoliising ning tarbimislaen on ühiskonna igapäevased osad – see on normaalne, et meil on mõned laenud. Oleme harjunud laenama. Kuid milleks meile positiivne register?

Kui teil aega ei ole, siis ostke seda!

Laenamine on osapoolte jaoks arukas, sest kasu saavad omal moel mõlemad, kuigi eraldi oleks nende tulusus null või isegi negatiivne. Laenaja saab kasutada uut ressurssi oma ideede elluviimiseks ning andja suurendab oma vara. Laenaja raha seisaks muidu tegevusetult ega teeniks tulu. Raha välja laenates aidatakse ellu viia lisaks ka nende ettevõtete ja inimeste ideid, kuhu laenuvõtja oma raha suunab.

Laenamise mõju on läbi aegade peetud ühiskonna produktiivsuse tõstjaks. Seega on laenajal eriti suur roll ühiskonna toimimises, sest laenamine on osa ühiskonna mootorist, vereringest, mis selle tööle paneb ja töös hoiab. 

Keskajal nimetati laenuandjaid «aja müüjateks», kuna laenuga sai osta tulevikku, tuua see tänasesse päeva. Nüüdseks on laenu võtmine nii tavaline, et enam ei saa inimesed aru, et ka nüüd ostetakse hetkel kättesaamatut ehk tulevikku. See tähendab auto ostmist kohe, mitte siis, kui oled raha kokku kogunud – mis oli tavaline 30 aastat tagasi.

Mida rohkem hakkasid pangad laenama, seda keerulisem oli iga uue kliendi puhul kindlaks teha, kas ressursi saaja on vastutustundlik ning maksujõuline. Täna on sellele veendumusele veel keerulisem jõuda, sest laenajaid on palju. Aga kust saada adekvaatset teavet?

Eestis on krediidiregistri rolli siiani täitnud ettevõtete endi andmebaasid. Seevastu on mitmes Euroopa riigis krediidiregistris olemine lausa kohustuslik ning sealt kaudu on laenud volitatud asutustele ka nähtavad. See eeldab loomulikult teenusepakkujate olemasolu, kas riigi enda poolt või erasektorit kaasates. Kuid kelle jaoks on see teema Eestis piisavalt oluline, et koorem eestvedajana enda peale võtta?

Aga kust ma tean, et sa suudad tagasi maksta?

Tänavusest varasügisest on võimalik näha esimesi tõsiseid samme viimastel aastatel Eestis aruteluks olnud positiivse krediidiregistri loomisel. Nõudlus (loe: vajadus) ja pakkumine ning krediidiasutuste hea tahe registriga liituda on olemas.

See register aitab lepingu sõlminud osalejaid, võimaldades neil jagada andmeid inimeste maksehäirete ja laenukohustuste kohta, et teised krediteerijad saaksid kontrollida uut potentsiaalset klienti. Kaitsta teda tema enda võimaliku vastutustundetu käitumise eest.

Taustakontroll hoiab ära inimese sattumise võlgade oravarattasse, kus ühe laenu maksmiseks võetakse järgmine, kuni inimene satub makseraskustesse. Lisaks tuleb teha kindlaks, et registri kasutajatel poleks võimalik seda kuritarvitada, et ei tekiks probleeme andmekaitsega.

Usun, et uus register hakkab Eesti üldist laenuturgu olulisel määral korrastama –  vähendades (ülejõukäivaid) laenusummasid ning laenulõksu sattumist. Seejärel saavad ka pangad oma intresse vähendada, sest halbade laenude osakaal kahaneb. Mis kõige tähtsam – laenude kvaliteet suureneb, kuna toimub vähem lõhki laenamist.

Laenuandja tahab alati, et laenajal läheks hästi!

Eestis on tarbimislaenude turg arengu algfaasis ning registri olemasolu võimaldab juba varajastes etappides rakendada laenuandjatele riigi poolt pandud kohustust, laenata vastutustundlikult, adekvaatselt. Kindlasti ei ole üks meede kogu probleemi lõpuni lahendav, et arendada tarbimislaenu turgu vastutustundlikuks, kuid riigi ja laenuandjate koostöös on võimalik palju ära teha. Ühise keele leidmine kõigi osapoolte vahel on seejuures prioriteet.

Ettevõtted keskenduvad vastutustundliku laenamise printsiipide edasiarendamisele ning riik omakorda selleks soosiva keskkonna loomisele. Näiteks, selle aasta alguses rakendatud reklaamiseaduse muudatus ei anna ettevõtetele võimalust oma tarbijaid harida, sest isegi sõna «laen» kasutamine on keelatud. Arusaamatu. Tarbija harimisel on selge ja oluline roll vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel ning riik saab reklaamiseadust üle vaadates siin turu arengut toetada.

Registri kasutus ja tulemuslikkus sõltub suuresti sellega ühinenud turuosalejatest. Kindlasti mõjutab see ka laenuturule sisenevaid uustulnukaid, kes on laenu võttes ettevaatlikumad, kuna nende puudumine registrist tõstab laenuandjate riski, mis väljendub lõpuks kõrgemas intressis. See võib tunduda küll ebameeldiv, kuid pikemas perspektiivis toob kasu nii laenuandjale kui ka -võtjale.

Kas positiivne krediidiregister peaks jääma vabatahtlikuks või tuleks see muuta kõigile laenajatele kohustuslikuks? Eriti on see küsimusi suurpankadele, kellel on olemas klientide krediidiandmete baas ning neile võib tunduda, et neile sellest piisab. Kui krediidiregister kaasaks ka suurpanku, saaksid kõik krediidiasutused paremini oma kohustusi täita. Nende välja antud laenud oleksid vastutustundlikumad, sest klientide kontroll oleks usaldusväärsem. Kõik võidaksid!