Karikatuur

FOTO: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Bulgaarias valiti Kremli-meelne president, Moldovas valiti Kremli-meelne president – niisugused on uudiste pealkirjad. Sündinut lähemalt vaadates leiame küll hulganisti nüansse mõlema riigi sisepoliitika kohta, aga pealkirjade säutsu-sõnum töötab edasi juba iseenesest.

Kõrvutame seda nüüd eelmise nädala uudistega maailma meedias stiilis «Eesti läänemeelne koalitsioon kukkus» või «Järjekordne võimalus Venemaale, seekord Eestis». Need pealkirjad kannavad maailma paraku sõnumit, et üks järjekordne Ida-Euroopa riik ei tea isegi, kuhu ta kuuluda tahab.

Uut koalitsiooni tegevad Keskerakonna poliitikud võivad ju teisiti arvata, ent tegelikult pole selles olukorras palju kasu Eesti ajakirjanikele moraali lugemisest à la Enn Eesmaa: «Sarnasest sihist tuleks lähtuda ka meedial ja valitsusest langenud Reformierakonnal, sest arutu paanika külvamine teeb Eestile kahju nii riigis endas kui ka välispartnerite silmis.» (postimees.ee 14.11) Eesmaa peaks koos oma erakonnakaaslastega tegema hoopis kõik endast sõltuva, et mujal maailmas (!) kõlaks selgelt, kõvahäälselt ja kiirelt vastu ta sama loo need sõnad: «Eesti ei eemaldu seniselt rajalt.»

Juba sündinud kahju saaks kõige paremini heastada, loobudes kõlavalt, välisajakirjanike silme all, koostöölepingust Kremli võimuparteiga. Kui see niigi midagi sisuliselt ei tähenda, nagu keskerakondlased meile järjepanu kinnitavad, siis milleks seda ometi hoida? Kas tõesti ainult lootuses, et mõni putinismi oma südamele kõige kallimaks pidav elanik ei kuule kunagi, mida juhtivad keskerakondlased selle leppe sisutuse kohta on nüüd öelnud ja annavad järgmisel sügise KOVi valimistel oma hääle ikkagi Keskerakonnale?

Jüri Ratas võiks selle leppeteksti panna surisevate telekaamerate ees suure jääkuubiku sisse ja deponeerida külmhoonesse, kuni Venemaal puhuma hakkavad rahumeelsuse ja rahvusvahelise õiguse austamise soojad tuuled jää sulatavad.

Eelmise nädala uudistekst ütleb, et sel nädalal kohtub kaitseminister Hannes Hanso (SDE) lisaks varem kavandatud kõnelustele Briti kaitseministriga kiirkorras ka oma USA, Kanada ja Prantsusmaa kolleegiga. Loomulikult selgitamaks, mida Eesti sündivalt koalitsioonilt on oodata. Muidugi on see kiiduväärne töö ja plusspunkte tuleb koalitsioonikõnelejatele anda sellegi eest, et nad võtsid just välis- ja kaitsepoliitika punktid eelmisel nädalal esimestena ette – nii Hansol kui meie diplomaatidel on, mida liitlastele kohtumistel öelda. Keskerakondlastel oleks aga aeg mõista, kui palju selgem, lihtsam ja lõpuks ka odavam oleks Eesti riigile tülitekitavast, väidetavalt ju sisuta lepingust ühemõtteliselt loobuda. Või astuda mingi muu sümboolne samm, mida saab televisioonis haaravalt näidata. Näiteks võiks Jüri Ratas selle leppe teksti panna surisevate telekaamerate ees suure jääkuubiku sisse ja deponeerida külmhoonesse, kuni ükskord Venemaal puhuma hakkavad rahumeelsuse ja rahvusvahelise õiguse austamise soojad tuuled jääkuubiku üles sulatavad.

Eestile pole kindlasti kasulik olla ühes reas nendega, kes maailma avalikkuse silmis ei paista teadvat, kellega ta õigupoolest tahab liidus olla. Ja peaministriks pürgival Jüri Ratasel on aeg võtta Eesti huvidele vastava sõnumi edastamise vastutus, selle asemel et lasta oma kolleegidel hurjutada sisepoliitilist konkurenti või manitseda vaba ajakirjandust.