Kätlin Konstabel: ehk leiame siiski ka Trumpis midagi head?

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Meie mure USA valimistulemuste pärast on arusaadav, aga lõputu põhjamine, et suur kuri ise on võimule saanud, lihtsalt ei aita, kirjutab psühholoog Kätlin Konstabel ja pakub välja positiivsema lahenduse. 

Ühel hiljutisel motiveerimiskoolitusel olid kavva võetud eraldi harjutused selle kohta, kuidas inimesi tunnustada. Tunnustamine ja kiitmine on ju teadupärast asjad, mida võiks ikka rohkem ja paremini osata. Mõni tunnustamisharjutus oli lihtne  – üks räägib enda saavutustest või kuidas ta raskete olukordadega toime on tulnud ja teine, kuulaja, peab tähele panema ja pärast ette kandma kõik selle, mille eest ta tahaks rääkijat kiita.

Oli aga ka hoopis keerulisem ülesanne: anti lugeda väikest tekstilõiku ühe probleemse käitumisega inimese tegemiste kohta ja paluti leida tema juures käitumist ja loomujooni, mida tunnustada. Alkoholiga liialdaja. Diabeetik, kes arstide soovitusi üldse kuulda võtta ei taha.  Nooruk, kes tarbib narkootikume ja satub tänavakaklustega seoses politseisse. Loed loo läbi ja lihtsalt pead midagi siiralt kiiduväärset leidma. Koolituse mitteametlikuks koduseks ülesandeks jäi jälgida päevauudiseid ja leida nende peakangelastes positiivset.

Kuidas leida positiivset Trumpi võidus?

Jah, ma kutsun üles Trumpiga sama mõtteharjutust katsetama. Ei vaidle, see nõuab pingutust, sest isegi kui Trumpi võidukõne ja jutt Valge Maja külastuse järel tundusid tsiviliseeritud, siis pelk mõtlemine võimalikele kabineti liikmetele võib paljudel pea valutama panna.

Eestit Peterburi eeslinnaks pidavast Newt Gingrichist on siinkandis palju räägitud. Asepresident, kes näiteks kongressi liikmena on korduvalt olnud vastu naiste meestega võrdse töötasu saamisele? Võimalik haridusminister, kelle arust Maa vanus on maksimaalselt 10 000 aastat ja kelle meelest Egiptuse kuulsad püramiidid tehti viljahoidlaks?

Ei, muidugi ei pea selliste asjadega nõus olema, pole vaja Trumpi halbu tegemisi ja väljaütlemisi unustada või mahedaks huumoriks pidada.  Solvangudki jäävad solvanguteks.

Aga mis oleks, kui püüame leida asju, mis meile Trumpi juures siiralt meeldivad? Jah, kes iganes peab ametisseastuva presidendi ja tema meeskonnaga asju ajama võib kontakte luues proovida seda teha ka nina kinni hoides, põlgust  ja näokrimpsu varjates, aga väiksemgi ehe positiivne hoiak on rohkem abiks.

Head leidmata saab olema raske

Meie mure USA valimistulemuste pärast on arusaadav, aga lõputu põhjamine, et suur kuri ise on võimule saanud, Trumpist õudsemat inimest on raske leida ja ameeriklased on kõik põrunud – veel põrunumad kui britid suvel – see lihtsalt ei aita. Psühholoogia lihtne tõde: mitte ükski probleemne tegelane ei ole motiveeritud end muutma ega ka koostööd tegema, kui teda halvaks, nõmedaks, kohutavaks sildistatakse, ainult negatiivset nähakse. Kui see kehtib n-ö tavaliste inimeste kaasamise ja nende käitumise muutumise toetamise, meie endagi kohta – ja see kehtib – siis miks mitte kasutada seda teadmist mujal?

Kui on teada, et meil lihtsalt on vaja selle probleemse inimesega ja teda ümbritsevate inimestega koos mingit asja ajada, põgeneda ei saa, alternatiivid on veel hullemad. Loota Trumpi puhul, et vast nõunikud talle mõistuse pähe panevad, Kongress ja Senat tema kampaanias väljaöeldud hullemad ideed ära nullivad ju võib, aga täit kindlustunnet ei saa selles ometi olla, eriti kui mõni hulluvõitu idee rahvale meeldima kipub.

Kui meenutada USA presidendikandidaatide debatte, siis mäletatavasti 9. oktoobril Washingtoni Ülikoolis peetud debati lõpus palus üks inimene publiku seast kummalgi leida teise juures mingi positiivne joon. Hillary Clinton kiitis Trumpi lapsi, kiitis Trumpi isana – ja polnud põhjust arvata, et ta valetas. Ehk leiame midagi veel? See võib olla väga raske, aga ilma saab kardetavasti olema veel raskem.