Raul Rebane: Keskerakonna rõõm võimupuuduse piinast vabanemisest on asendumas murega

Raul Rebane. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kõik valitsused on ajutised. Tavalised on ka valitsuskriisid, kuid siis vahetatakse suvekummid talvekummide vastu ja sõidetakse edasi, nii on sada korda juhtunud. 2016. aasta muutused on siiski erinevad, sest Brexit, Trump ja Ratas ei muuda mitte ainult olukorda, vaid suunda. Vahetusse ei lähe mitte ainult parteid ja inimesed, vaid tõed, kirjutab meediaekspert Raul Rebane.

Oma tõde (ideoloogia, põhimõte, suur idee) peab olema kõigil – riigil, erakonnal, perekonnal, bandel. Selle järgimine on grupi liikmetele üldjuhul kohutustuslik, ajaloos on tõe petjaid karmilt karistatud. Praegu füüsiliselt ei karistata, imago võib pihta saada küll. Kuidas praeguse suurpuhastuse ajal paistab välja riigikogu erakondade ideoloogia, sellest see lugu räägibki.

Kõige keerulisemasse olukorda sattus kindlasti Keskerakond (KE). Rõõm võimupuuduse piinast vabanemisest on tasapisi asendumas murega, sest kaevatakse ja susitakse. Lihtne on seda kõike seletada vandenõuga, aga asi on siiski keerulisem.

Keskerakonna suur muutus toimus 2007. aastal koos pronksiööga. Siis valiti oma suund, aastate jooksul muutus valijaskond järjest venekeelsemaks, ka erakonna kandidaadid. Edgar Savisaar nägi siin oma võimalust ja enda seisukohalt vaadates, õigesti tegi. Tallinn on ju kogu aeg talle kuulunud. Lasnamäe nõlvale koos Jakuniniga ehitatud pühamu jääbki selle suuna ajalooliseks sümboliks ja Edgar Savisaare suurimaks ideoloogiliseks pärandiks Eesti ajalukku. Pärast 2007. aastat ei ole ka ükski erakond üritanud nendega suurt diili teha, Tallinnas sotsid korra proovisid ja pidid selle kätte peaaegu surema.

Teine oluline mõjur juhtus 2014. aasta kevadel, kui okupeeriti Krimm. Siis toimus Venemaal kõikide uuringute järgi järsk šovinismi tõus ning lääne imago vajus mutta. See kandus ümbritsevatesse riikidesse, ka Eestisse, ja selge väljendi sai see sel kevadel, kui seitse Keskerakonna fraktsiooni liiget ei kirjutanud alla küüditamisvastasele deklaratsioonile.

Nüüd me ei teagi täpselt, kes on Eesti tulevase võimupartei paljude liikmete silmis metsavennad, kas vabadusvõitlejad või bandiidid, kas 1940. aastal toimus okupatsioon või vabastamine ja kes on Eston Kohver. Kuidas suhtuvad nendesse küsimustesse riigikogu asendusliikmed, kes ministriteks saavate asemele tulevad, on samuti teadmata. Aga nad hakkavad hääletama.

Ühtse Venemaa lepingust ei maksa rääkidagi, niikaua kui see pole lõpetatud, töörahu ju ei tule, ehk erakond on mineviku suundade vangis. Sellest ülesaamiseks on kolm võimalust. Erakond muutub, Eesti inimesed muutuvad või näitavad uued partnerid üles paindlikku südametunnistust. Seni toimib ainult viimane, aga see pole jätkusuutlik.

Väga paljud ju ei kahtle Jüri Ratase soovis koos oma uute partneritega viia Eesti rahvas majandusliku jõukuse suunas, aga õnnemäkke ronimine Edgar Savisaare tõde seljas võib ka treenitud mehe selja ära murda. Kui me lähemal ajal ei saa selgeid sõnumeid Keskerakonna põhimõttelisest suunamuutusest Eesti suunas, siis on novembrisõja üks võitjaid selgunud ja see on Edgar Savisaare ideoloogia. Kui see oligi eesmärk, siis on muidugi teine asi.