«See keha on kaitstud» näituselt «kaitstud»(2008)

FOTO: Mare Tralla

Sulev Keeduse värskes filmis «Kirjad Inglile» väljenduv valu meessoo tuleviku pärast sai alguse feministlikult kunst inäituselt, kus demonstreeriti jõhkralt alasti naise­keha. Vestlusega liitusid toonase näituse autor kunstnik Mare Tralla ja filosoof Tõnu Viik. Arutelu vedasid Sigrid Kõiv ja Urve Eslas.

FOTO: AFP/SCANPIX

Sulev Keedus ei tee palju filme, aga teeb hingega, viimse sümbolini läbimõeldult.

FOTO: Mihkel Maripuu

Tõnu Viik.

FOTO: Peeter Langovits

Mare Tralla

FOTO: SCANPIX

Kõiv: Kõigepealt püüaks sõnastada probleemi. Sugupoolte suhe ühiskonnas on viimase 50 aasta jooksul palju muutunud. Sulev Keeduse film tõi selle muutuse puhul välja midagi valusat – ma tean mehi, kes vaatasid seda, pisarad silmas. Mis see on?

Keedus: Ma ei tea, mis kellelegi võis haiget teha. Sugupoolte ajas muutunud suhe on «Kirjad inglile» üks teemadest küll.  Eraldi, filmi kontekstist välja kistuna, on see terviku suhtes veidi vägivaldne, kuid rääkida võib ikka. Minule torkab tänases päevas silma naiste rünnak teise poole vastu. See rünnak kulmineerus paar-kolm aastat tagasi, kui tekkis mingi jobu-kampaania.

Ma mäletan, et Eesti Ekspress avaldas jobu-erinumbri, kus kirjutati, et meie rullnokkadest on kasvanud jobud. Sellistel kampaaniatel on alateadlik mõju igale mehele. Kusagil sisimas tekib vastuseis. Kust on võetud õigus üldistada meessugupoolt kui saamatut, kohmakat, harimatut?

Tralla: Kui te tunnete end puudutatuna kampaaniatest, mis mehi alandavad, siis Eesti Vabariigis on olnud ka tohutu hulk kampaaniad, mis on naisi üldistanud ja alandanud. Minu jaoks on probleem ikka mõlemas sugupooles, mitte ainult ühes. Kusagil on võimuvahekorrad tasakaalust välja läinud ja tõtt-öelda pole need Eestis kunagi tasakaalus olnudki. Olete te märganud neid kampaaniaid? Või on see lihtsalt selline ühe sugupoole eriline tundlikkus?

Keedus: Kampaaniaid, mis naisi puudutavad, on kindlasti kümneid kordi rohkem, nagu naisteajakirjugi. Sellepärast need lahustuvad ja ei omanda nii suurt tähendust.

Tralla: Minu jaoks naisena omavad need väga suurt tähendust. Ja kui rääkida sellest filmist, siis mina tundsin end naisena üsna ebamugavalt. Kohati tegi see, kuidas filmis naisi kujutatud oli, isegi lausa tigedaks.

Viik: Mitmed sellised tendentsid, millest Keeduse film jutustab, on ühiskonnas olemas. Mulle tuleb pähe sotsioloogiline paralleel selle jobu-jutu juurde – Eesti inimarengu aruanne näitab ju ka, et meil pole haritud noortele naistele piisavalt sama haridusega mehi. Aga mehed pole mitte ainult rumalamad, nad on ka riskialtima käitumisega, agressiivsemad, kipuvad noorelt surema jne. Mehed saavad noorelt õnnetustes surma jne. Nii et sotsioloogiline baas noorte naiste rahulolematuseks meestega on olemas.

Aga millal on meeste-naiste suhted probleemideta olnud? Kas meil on praegu rohkem või vähem probleeme kui 200 aastat tagasi, 2000 aastat tagasi või 50 aastat tagasi? Minu arvates on need suhted tänapäeval paremas seisus kui varem.

Probleemid on uut tüüpi. Traditsiooniline peremudel ei toimi. See perekond, mis varem oli eelkõige majandusüksus ja palju harvem armastusel põhinev ühendus, laguneb koost. Enamik inimesi kas ei ole abielus või on elu jooksul mitmes abielus, üle poolte lastest kogevad ühe vanema vahetumist. Kas see on tingimata halvem kui traditsioonilise perekonna probleemid? Ma pole selles kindel.

Tänapäeval otsitakse midagi uut, soorollid kujunevad ümber, ja ma ei tea, kas mehed ei ole selles olukorras veel rohkem peata kui naised. Ja loomulikult tekib mõlemal poolel pretensioone, et miks teine ei ole selline, nagu ma tahan, miks ta ei käitu nii, nagu üks mees või naine käituma peaks.

Aga film tõi välja just selle, kui raske on kodustada armastust olukorras, kus selleks puudub valmis mudel, kus igal armastajapaaril tuleb alustada otsast peale. Ja see on väga huvitav aeg. Osal inimestel see õnnestub, aga teistele on raske, sest nad asuvad koos üles ehitama midagi utoopilist, mida polegi võimalik reaalsuses toimima saada.

Keedus: Armastus on inimese jaoks olnud ja jäänud omamoodi unistuseks – et oleks keegi, keda armastad, ja olla ise armastatud. Uues ja segasemas olukorras saab rääkida ka armastuse kasvavast defitsiidist. Mitte ainult mehe ja naise vahel, vaid ka põlvkondade vahel.  Inimese elu ju liigub ikka vananemise poole ja sellega koos üksinduse poole.

Nähtav tendents on see, et vanainimene lülitatakse peremudelist (olgu poolikust või tervest) välja. Kui me pole veel vanad, siis me oleme hõivatud oma põneva eluga. Isad-emad, vanaemad-vanaisad viime hooldeasutusse, et nad meie põnevat elu ei segaks. Omamoodi tragöödia.

Inimesed, kes on meid üles kasvatanud, jõuavad elu lõpus vanadekodusse, teiste omasuguste sekka ja parimal juhul käiakse neile kord nädalas küpsiseid viimas. Side oma laste ja lastelastega lõigatakse katki.

Kõiv: Kas viga on inimeses või viga on ümbritsevas?

Viik: Maailm on ju paremas seisus kui iial varem, rikkam ja mitmekesisem kui eales, aga meie ei oska sellega veel päris hästi hakkama saada.

Miks armastus ei teostu nii, nagu me tahaksime? Sest me kõik tahame olla individualistlikud tarbijad. Tarbimisrõõmude ootus on nii suur. Me tahaksime kogeda elu jooksul võimalikult palju asju. Aga selleks peame end teistest ära eraldama ja üksi olema, sest suur osa tarbimisest ja eelkõige vahendite hankimine selleks nõuab üksiolemist. Mõned asjad lubavad end ka kahekesi tarbida, aga kolmekesi enam mitte. Näiteks turismitööstus ei ole üles ehitatud sellele, et reisil käidaks vanaemaga, vaid on mõeldud paarile kahekesi käimiseks.

Väga paljud teised tarbimistüübid on mõeldud üksikule inimesele, samal ajal kui suure, mitmeid põlvkondi sisaldava perekonna jaoks on päris vähe võimalusi.

Tralla: Mitte ainult tarbimis­ühiskond, vaid ka uusliberalistlik maailmavaade, mis niivõrd palju tähtsustab üksikindiviidi saavutust, tekitabki olukorra, kus me ei oska enam teineteisega suhelda, vaid igaüks tahab ise olla see kõige-kõige. Aga selleks et armastada, tuleb teinekord iseennast kõrvale jätta ja armastada nii, et ei soovigi selle eest midagi vastu saada. Aga me ju kogu aeg tahame kelleltki teiselt midagi saada.

Viik: Me tahaksime armastada nii, et midagi ei peaks ohverdama. Me mõtleme nii, et ma saan kõik selle, ja siis veel armastuse ka.

Eslas: Kõik on ilmselt nõus, et feminismi esimene laine, mis tõi naistele valimisõiguse ja julguse astuda mehe selja tagant välja, oli õige tee. Kust alates siis asjad käest ära minema hakkasid?

Tralla: Mehed ei kohanenud uue naisega.

Keedus: Olen kahe filmiga Aafrikasse sattunud filmima ja kohanud seal erinevaid hõime. Ka nomaade, kes meie mõistes elavad justkui keskajal. Ometi jättis nende elulaad sügava inimliku mulje. Mitte ainult kõrbe-elanikud islamiriigis Mauritaanias.

Ka Tansaanias, kus põlisasukad masaid on mitmenaisepidajad. Kilimandžaro-lähedases piirkonnas, kuhu «Georgicaga» sattusime, elavad masaid kõrvuti sisserännanud mustanahaliste küladega. Seal hakkas silma masai naiste eripära.

Nende ilme, olek, käitumine – selles oli seletamatut helgust. Ja see oli suures kontrastis kõrvalkülas elavate, väljakutsuvalt ja seksapiilselt käituvate naistega. Miks masai naised on teistsugused? Ma ei tea. Euroopast Aafrikasse sattunud filmigrupile olid masai naised täiesti teisest maailmast, igatahes mitte planeedilt Maa.

Siin tahaks tulla saladuse juurde. Seda võib ka müstikaks nimetada. Sugupooltevahelised tõmbejõud on vägagi seotud saladuste avastamisega. Kui saladusi ei ole, siis äkki jääb ka vastastikune tõmme jõuetumaks. Muutub negatiivseks, tõukavaks.

Mitte ainult füüsiliselt, saladus hoiab ka hingeliselt naist ja meest teineteise ligi. Ma ei tea, kas kõigest peabki aru saama, veel vähem seletama, sest mingi mõte on igas inimeses ainukordne ja see ongi see, mis meid üksteise poole tõmbab ja inimkonda koos hoiab.

Siit tekibki küsimus: miks naine on otsustanud end avalikus ruumis nii alasti kiskuda? On see enese õiguste eest võitlemine või midagi muud? Võibolla selle eest makstakse hästi? See müüb.

Kuigi ma ei usu, et vastus saab nii ühene olla. Reklaamikampaaniad on ehitatud enamikus ju naise keha näitamisele. Iga päev vaatame ja saame kinnitust, et rumal on see, kes ei tea, et kõik on teada, ja pime on see, kes ei näe, et kõik on näha.

Tralla: Midagi ei ole teada. Teada on ainult stereotüübid, mida esitletakse.

Viik: Naise keha on avalikus ruumis tõesti vägagi näha. Isegi, ütleksin, pealesurutult.

Tralla: Näha on ainult idealiseeritud naise keha. «See saladus» on ära võetud ja tekibki ootus, et kõik naised ongi sellised. Aga ei ole ju.

Viik: Äkki see on rohkem naiste probleem?

Tralla: See on täpselt sama palju meeste probleem, sest noored mehed eeldavadki, et naised peavadki sellised olema. Ja nad püüavadki olla sellised, sest kui nad oleksid midagi muud, siis oleks neil palju raskem leida partnerit.

Keha näitamine on kahepoolne. Loomulikult on selliseid naisi, kes end ise eksponeerivad, aga need tulevad samadest mõjutajatest, mis sunnivad neid end selliselt eksponeerima. Nõukaajal oli külas, kus ma üles kasvasin, üks naine. Talle meeldis end meikida, ta käis seksikalt riides (mitte küll tänapäevaste standardite järgi) ja terve küla naeris. Toona oli reaktsioon selline.

Tänapäeval on see nihkunud teise äärmusesse – aeg-ajalt tõesti ei varjata enam midagi. Eestis ei olegi see nii hull, aga kui minna näiteks Ungarisse, siis võib tänavapildist jääda mulje, et küll on palju prostituute, aga siis tuleb välja, et ei ole, et nad käivadki niimoodi riides.

Aga ma olen reklaamidel näinud ka «hästi varustatud» mehi ja ka see võib noortele meestele tekitada teatud pingeid, et kust nemad endale sellise lihastiku saavad. Ka mehed joovad proteiinijooke, et näha välja nagu David Beckham.

Viik: Aga kuidas te ise seda olukorda hindate? Kas oma keha eksponeerimine on üks kätte võidetud vabadustest või on sellel pigem negatiivsed tagajärjed? Ma tean, et see on küsimus, milles feministide endi vaatekohad lähevad tihti lahku.

Tralla: Mina olen see feminist, kes oma keha aeg-ajalt eksponeerib. Aga seda selleks, et näidata, et on olemas ka muud võimalused peale selle reklaamitüdruku.

Varasemate põlvkondade feministid suhtusid iseenese seksapiili demonstreerimisse negatiivselt. Ega mullegi alati ei meeldi kõik väljendused, kuidas naised end eksponeerivad. Kuid oluline on see, et kui naine tunneb end selle juures hästi, kui see annab talle sisemist jõudu ja veendumust, kui see on tema olemuse oluliseks osaks ja see pole kellegi teise poolt peale sunnitud, siis ma ei pea seda probleemiks.

Ainult et enamasti ei kasva see keha näitamise soov meist endist välja. Osalt oleme me kehadest võõrandunud. Pole võimalust näha erinevaid kehasid, näidatakse ikka ilusaid kehasid.

Keedus (Mare Trallale): Ma pean tunnistama, et üheks «Kirju Inglile» inspireerinud kogemuseks oli just teie näitus 2008. aastal kunstihoone all näitusesaalis. Vaatasin üleelusuuruses fotosid teie rindadest. Mitu seinatäit värvilisi pilte Mare Tralla rindadest. Ühes nurgas istus kootud poolik naine,  jalad harkis, ja tema jalgade vahel oli ekraan, mis näitas pilti vaatajast – minust.

Tulin sealt tänavale väga segaste tunnetega. Ma ei saanud teie sõnumist aru. Miks ma pidin vaatama oma pilti selle nuku vagiinast? Mida te ootasite? Et ma end perverdina tunneksin? Siis see teil mingis mõttes õnnestus. Käisin pool päeva, pilk maas.

Tralla: See projekt polnud suunatud meeste vastu! See rääkis jälgimisühiskonnast.

Keedus: Ma ei tea, mille vastu see suunatud oli.

Tralla: Aga teie film tekitas minus ebamugavaid tundeid, nii et see on meil vastastikune.

Keedus: Kummaline küll, aga vahel tunnen ka kinos, et selle filmi režissöör saab olla ainult naine. Pirjo Honkasalo «Tule­neelajas» on üks naiste sauna episood, mis on filmitud väga naturalistlikult, nagu naised ikka Stalini ajal ühissauna laval istusid ja pesid ja loputasid. Vaatad  ja vajud sügavale oma tooli ja mõtled, et miks Honkasalo sunnib mind seda vaatama. Alasti keha ja liha, nagu tapamaja külmhoones.

Tralla: Aga miks te siis oma filmis nii palju naise lihakeha näitasite?

Keedus: Ma ei arva, et ma naise keha oma filmides naturalistlikus valguses olen näidanud. «Kirjad Inglile» Lovely Laabuse korraldatud performansi näitlejad on alasti küll, aga nad on üleni saviga kaetud anonüümsed tegelased ja sellele annab ka psühhiaater Hildegard Vilt oma seletuse, miks need naised savinaised on. Lihakeha te ei saanud näha puhtesteetilistel põhjustel.

Tralla: Mulle jäi küll selline mulje.

Viik: Ma sain aru nii, et see pilk, mis avanes vaatajale – naiste kehade ebaerootiline paljastamine ja hingetu intiimsus – pidi sümboliseerima pilku, millega üks moslem vaatab lääne ühiskonda. See pidi moslemi pilgu meile mõistetavaks tegema. Selle pilgu, milles naine on midagi olemuslikku kaotanud.

Kõiv: Kas nendinguga, et naiste viga on see, et nad ei kehasta saladust, ei taanda me naist taas mehe rahulolu instrumendiks? Kõlab küll, nagu sobiks see mõte «Tuulest viidud» aega.

Viik: Me kõik tahame oma elu hästi elada. Ning kui osa sellest on kehastada kellegi saladust, siis ma ei näe siin probleemi, ükskõik kui «tuulest viidud» see ka ei oleks.

Aga kui te mõlemad ütlete teineteise teoste kohta, et teid see häiris, siis ka mina tundsin ennast nii: ma väljusin saalist tõepoolest häirituna. Kuid ma ei olnud häiritud kui mees, mulle tundub, et ma olin häiritud kui inimene.

Mis siis saab, kui me satume elama keskkonda, kus kõik suhtlemismudelid, -kanalid ja -vahendid vajuvad kokku, kus kõik kollektiivsused vajuvad koost? Kuidas saab siis inimene  iseendaks jääda ja tervikuna koos püsida? Ma küll arvan, et meie maailm nii pessimistlik paik pole, aga kui see peaks juhtuma, siis ei jäägi muud üle, kui hakata kirjutama kirju Inglile, keda sa pole kunagi näinud. Või siis pöörduda mõne muu virtuaalse tegelaskuju poole.

Eslas: Kas võiks püüda lõpetuseks sõnastada lahenduse? Või kas see on üldse võimalik?

Keedus: Iga inimene võiks jõuda vahel äratundmisele, et päris äratundmisele ta kunagi ei jõua. Et püüd mõtestada on inimlik ja samas egoistlik ja ainult läbi enda. Et see on kummastav ja lummavalt lõputa kogemus ja seda ei saa jagada, kui seda jagada ei taha või ei oska või ei viitsi. Kui meie eest öeldakse ja mõeldakse ja seda tehakse vähemalt viis korda päevas, siis äkki me ei taju enam, et meil endal on see äratundmine. Hästi isiklik.

Viik: Enamasti me muretseme kõige muu pärast peale iseenda. Tahame, et meie kolleegid, sõbrad ja kallimad käituksid vastavalt MEIE ootustele. Nõuame oma armastatult, et käitu sina nüüd selliselt, et minu armastus sinu vastu ei kustuks.

Me korrastame oma maailma enda ümber sellise õhinaga, et oleme unustanud, kuidas endaga tegeleda. Aga teiselt poolt: ülikooli õppejõuna on minu silmade ees hästi positiivne pilt noortest inimestest, kes väga tarmukalt seavad sihte, otsivad julgelt teadmisi, et oma elu hästi seada, et mitte olla kammitsais, olgu need soo- või mingid muud rollid.

Tralla: Kui keegi teaks sellele probleemile lahendust, oleks see lahendus Nobeli rahupreemia vääriline.

Me oleme harjunud iseennast kogu aeg tugevana näitama. Me ei luba endale vigade ja nõrkuste tunnistamist. Ei tohi välja näidata, et sa polegi kõige tugevam, ehkki just selles võiks olla inimlikku tugevust. Me peaksime olema ka iseenda suhtes realistlikumad.

Kõik inimesed vajavad võimalust lihtsalt istuda ja olla, inimene vajab iseendale ruumi. Siis on ka teistega lihtsam tegeleda. Maailm kahjuks kulgeb galopeerivas rütmis, aga ikkagi tuleb leida see aeg, kuidas iseendaks jääda – ole sa siis mees või naine.