Triin Soomets: viisakas on endast välja minna

Triin Soomets Foto: Liis Treimann

Arvatavasti saab ükskõik millise inimese käitumist kergesti ennustada, kui oled viitsinud välja uurida, mis teda peamiselt motiveerib. Muidugi ei saa neid peamisi tagantlükkavaid jõude teada inimese enda käest, sest sageli ei taha inimene oma motiividest ise midagi teada või ei teagi.

Kellele ikka meeldiks näkku vaadata tõsiasjale, et tema peamiseks käivitavaks jõuks on näiteks ahnus, hirm, edevus, võimuiha, laiskus jne. Sellest, et need asjad tema sees olemas on, võib inimene küll aru saada, aga et need on peamised emotsioonid, mis meid liikvele lükkavad, seda nagu ei tahaks tunnistada.

Mõni jälle tahab kõige rohkem, et teda peetaks heaks inimeseks, mida iganes see ka ei tähendaks. Mõni peab igal pool ja alati olema kõige targem, mõni kõige ilusam. Mõni jälle kõige tugevam! Mõni kõige töökam. Mõni kõige kuulsam. Mõnel peab olema kõige raskem elu, muidu ei tunne ta ennast hästi. Mõnel peab olema kõige kiirem.

Mõni peab olema igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke, muidu tunneb ta end kohe ebaturvaliselt. Tunded määravad meie käitumise, tegelikult komberdame oma tunnete rihma otsas nagu kõige haletsusväärsemad koerad ja laseme end lohistada mis tahes suunas, kuhu peremees – emotsioon – meid tirib.

Emotsioonid on meile lausa nii kallid, et oleme valmis neid endale omaenese raha eest kogu aeg juurde ostma. Tobedaks teeb selle tõsiasi, et kõik emotsioonid on meie sees nagunii olemas. Ainult et me ei oska enamasti neid kasutada siis, kui vajalikuks peame.

Nad tulevad ja lähevad, teevad meid rõõmsaks ja kurvaks, õnnetuks ja õnnelikuks, rahutuks ja rahulikuks. Palun häid emotsioone, ainult häid! Mul on neid vaja! Aga palun – neid saab osta. Et paljast emotsiooni kuidagi müüa ei saa, on sellega kaasas näiteks kaup.

Mingi uus elektrooniline vidin näiteks, või kallima kaubamärgi viimase kollektsiooni rõivas, mis peab ilmselt tekitama emotsiooni, et käid ajaga kaasas, oled piisavalt jõukas, et võid seda endale lubada, oled seega paljudest parem. Hea tunne ongi käes.

Küsimus, kas seda asja on sul ka vaja, on täiesti kõrvaline ja tootja ning kaubandus teeb kõik endast oleneva, et see küsimus sulle pähe ei tuleks. Ja mis küsimus see selline üldse on – häid tundeid on ju kogu aeg vaja. Kogu aeg juurde vaja.

Meie omaenese tundeid müüb meile väga edukalt ka näiteks kogu meelelahutustööstus. Kui me ei laseks oma emotsioonidega mängida, sureks välja nii moetööstus kui kaotaksid mõtte ka igasugused kaubamärgid.

Uus elamus või asi toob head tunded küll laviinina kaasa, aga miskipärast tunne ei püsi, mõne aja pärast ei tekita see asi enam emotsioone. Järel on üksnes paljas asi, ja vahel vaatad seda imestusega ja mõtled: miks ma selle ometi koju tõin?

Ja sama võib juhtuda ka inimesega. Vaatad kedagi, kes alles hiljuti sinus terve spektri igasugu säravaid emotsioone tekitas, ja mõtled: mis temaga on juhtunud? Kuhu tunded kadusid? Miks neid enam ei teki?

Ja kui emotsioonidele on rajatud midagi, mis peaks olema määratud püsima aastakümneid, järgneb varing. Vundament ei kanna.

Sest emotsioonid ei ole püsivad. Nad on meie sees, jah, päris püsivalt, katsu neist lahti saada, kui nad on parasjagu nõuks võtnud sind oma oheliku otsas ringi keerutada. Aga siis nad taltuvad ja palumata lülituvad sisse uued, teistsugused emotsioonid. Näiteks järgneb raevupurskele mõnel süütunne, teisel trots, kolmandal ohjeldamatu lõbusus.

Ja seegi läheb mööda... järgmise korrani. Või norib mees või naine oma elukaaslase kallal täpselt niikaua, kuni viimane vastu ei pea ja emotsioonidele vaba voli annab. Plahvatab, hakkab karjuma, nutma või annab kas või vastu pead. Siis on tollel norijal korraga hea olla. Ta justkui sai oma «laksu» kätte ja elu võib edasi minna. Järgmise korrani.

Ja nii elades peame ennast normaalseteks inimesteks, kellel on «mõistus peas» ja vastutustunne olemas. Oma tunnete eest me miskipärast vastutada ei taha, samas kui oma mõtteid kipume küll kiivalt enda omaks pidama.

Kui nüüd keegi on nõuks võtnud emotsioonide oheliku otsas lohisemise lõpetada ja hoopis ise nende peremeheks saada, tekitab see temaga kokkupuutuvates inimestes sootuks segadust. Kiidan teda, nagu jaksan, aga tema ei säragi õnnest ega söö peost?

Provotseerin, nagu oskan, aga ta ei lähegi endast välja? Kas ta ei hooligi minust enam, kuna mu arvamus talle põrmugi korda ei lähe? No vaatame, löön ta tasakaalust välja, las näitab oma tundeid!

Ja see on meie igapäevane, normaalne elu. Mitte hullumaja. Mitte hullumaja?

Kui emotsioonide käest on võim üle võetud iseenda kätte, juhtub ka inimese käitumise ja tegutsemisega huvitav asi. Kuna emotsioonid on seni olnud peamised motivaatorid, kaotavad paljud tegevused mõtte. Näiteks ei ole vaja enam mõnda tööd teha. Pole vaja paljusid pakkumisi vastu võtta. Pole vaja enam kõigele reageerida.

Näiteks ei ole vaja sellele või teisele vastu vaielda, kuna ei ole enam hirmu rumal välja paista. Ei ole vaja mõne inimese peale ärrituda, kuna ei lülitu sisse automaatne «kuidas ta võib nii loll olla». Ei ole vaja ringi rabelda, kuna enam ei ole hirmu, et äkki peetakse mind laisaks. Ei ole vaja tormata igaühte aitama, sest pole hirmu tunduda halb inimene. Ei ole vaja enam vabandada, sest enam ei tunne end süüdi.

Kõige selle asemel võib nüüd teha seda, mida tegelikult tahad teha. Midagi, mis näib mõttekas. Kuigi seda, millel ilma igasuguse emotsionaalse kütuseta tõepoolest mõte oleks, polegi nii palju. Tunne on andnud mõtte, ja kui tunne enam mõtet ei soojenda, pole nagu mõttelgi mõtet. Järele jääb vähe, aga see, mis jääb, on püsiv. On tõeline.

Pilk on korraga selgem.

Ja pilt on korraga selgem.

Poed on korraga täis kaupa, millest enamikku sul absoluutselt vaja ei ole, kuna nüüd näed asju enam-vähem nii, nagu nad on – lihtsalt asjad, mida saab millekski kasutada. Mitte imeliste emotsioonide ainsad allikad.

Sama juhtub toiduga. Tapetud loomade roosaksvärvitud liha ega kirevad kommipakid ei vallanda enam emotsioone. Toit muutub selleks, mis ta on – lihtsalt keha kütuseks.

Ja kodu ja terve ilm on korraga täis inimesi, kes ei ole ei head ega halvad, keda pole põhjust ei vihata ega jumaldada. Mis siis, et enamik neist peab enda emotsioone millekski nii väärtuslikuks, et neist loobuda ei raatsi.

Sest mis siis järele jääb, küsivad nad, ja see on arusaadav, sest meid kõiki on õpetatud emotsioone väärtustama. Nende kaudu on inimene mõjutatav ja juhitav. Ja esimene kord on tõepoolest kummaline kuulda või mõelda, et see ei peagi nii olema.

Et võib võtta juhtimise enda kätte. Kuigi see pole viisakas.